tinutitalleke

jälle siin

2009-09-10T12:42:00.003+01:00

Mul lähen hetkel halvasti.
Mul ei ole enam hetkel kellegi ajusid trukkida, seega kirjutan siia ka. Äkki näeb siis natuke helgem olukord selle postituse taustal veel helgem välja.

Esiteks ei olnud mu juhendaja mu tööga rahul. Enne suve oli kindel, et teen oma upgrade'i ehk vaheatesteerimise ära septembri lõpuks. Nüüd soovitas ta mul see koguni jaanuari lükata. No comments. Nüüd oleksin õnnelik, kui faculty ehk teaduskond selle ka tõepoolest aktsepteeriks, muidu olen kõrvuni pasas.
Juba pajatavad kaastudengidki sellest fenomenaalsest edasilükkamisest.

Teiseks tegin ma purjus peaga ühe apsu. Alles nüüd hakkab mulle kohale jõudma, millega ma olen hakkama saanud. Ma ei ole selle apsu teist asjaosalist veel näinud, ja ega eriti ei taha näha ka. Ainult meie mõlemapoolne vaikimislubadus päästab mind ehk suuremast alandusest. Aga mitte sellest, kuidas ma ennast ise tunnen. Järgmised kuud käin ilmselt pea maas ja näitan osakonnas nägu nii vähe kui võimalik.
Must lagi on meie toal indeed. Millal saabub mu ellu emotsionaalne ja akadeemiline rahulolu ja stabiilsus? Peaks vist selle kohta ka purjus peaga mõne tigeda vemmalvärsi kirjutama.

2009-08-03T03:23:00.004+01:00

Viiendat korda
veerin su värsse vargsi.
Need pole minust.

Sinu nimeta
poleks ka öös undavat
näljaste raevu.

Silmad jälgivad
ämbliku jooksu aknal.
Keha on väsind.

Seinad on soojad.
Järgmist hommikut näha
küllalt on lootust.

Pisut enne, kui
armastama mind asud,
peeretad tasa.

keset ööd

2009-08-03T02:17:00.007+01:00

Lugesin täna oma vanu postitusi. Päris hea meel, et ma olen viitsinud kunagi oma mälestuste talletamisega tegeleda.

Hetkel ma blogida ei viitsi, kuna mul on ametlikult hirmus kiire, aga tulevikus tahaks jälle sellel härjal sarvist haarata. Järgmist postitust on ehk oodata pärast 15. augustil Wembley staadionil toimuvat U2 kontserti. Looetavsti on see talletamist väärt sündmus.

Sinna kutsus mind üks bulgaarlane, kellega ma enne Eestisse tulekut paar korda kohtamas käisin. Mingit erilist särinat ma tema vastu ei tunne ja meie suhtlus on siiani piirdunud ka vaid mõne skaibichatiga, ent suhelda võib ju ikka.
Kontsert pole selles mõttes veel kindel, et ta tellis piletid mingilt netileheküljelt ning neid ei ole talle veel postiga saadetud. Kui ma ilkusin, et ehk on tegu mõne fake-leheküljega, kirjutas ta "Don't say that!!!" ning lisas kirjutatule sõrme viibutava etteheitva smily. Elame-näeme.
Kell on 04.21 ja ma olen blogi lugemisega tegelenud juba viimased kaks tundi. Et siis jälle kell kuus magama minna ja homme end tunda nagu rott pärast laboratooriumikatseid.

Täna helistas mulle Kärg, kes on Ericu ja Suviga kodu käimas. Terve eelneva "puhkuse" veetsid nad Kärje ema juures ning nüüd siis on paar ööd ka Tartus. Lubasin temaga homme kokku saada. Eriti huvitab oleks Suvit näha. Viimastu nägin teda ju aasta tagasi, mil ta veel päris väike oli. Vastsündinu ikkagi.
Uhh, päris tore on kirjuada. Eesti keeles ja lihtsalt loba, pidamata jälgima sõnade järjekorda ja öeldu erilist sisu. Kuidagi vabastav.

Vahepeal, kui ma midagi omaette mõtlen, siis formuleerin ma neid mõtteid peas kirjaridadena. Kujutan ette, kuidas ma sda või teist mõtet kirjas väljendaksinm korrigeerin neid ridu oma peas ja sätin sõnu järjest sobivamasse järjekorda.

Okei. Proovin nüüd veel paar rida filosoofiat inglise keeles kirja panna. Muide, see pole mitte ainult kvantitatiivselt, vaid ka kvalitatiivselt täiesti teistsugune protsess kui siin pläkutada. Blogi kirjutada on nagu laisalt ja alasti üle imesiledate siidlinade liuelda, samas kui see, mida ma praegu kohe tegema hakkan, on nagu sentimeetri pealt mõõdetud kükkide tegemine konarlikul kõnnumaal. Ja vähe sellest. Iga natukese aja pärast tuleb tagasi kepselda, valida teine trajektoor ning kükid hoolikamalt välja mõõte. Uhh. "Jube!" nagu ütleks üks manala teele kadunud näitleja kähedahäälset näitekunstiguru parodeerides.

taas bristolis

2009-01-23T14:59:00.009Z

Otsustasin, et hakkan aeg-ajalt j2lle blogis s6na v6tma ja oma tegevusest ylevaadet andma. Peamiselt seet6ttu, et ise hakkasin Kotu blogi lugema - niisiis, las saab ka tema mu tegemistest aimu.

Olen alates eelmisest pyhap2evast tagasi Bristolis. Kuu aega jutti Eestis on palju mis palju, eriti kui enamus s6pru on kodulinnast n..... t6mmanud ja Beritit ka kodus pole. Siis istu yksi kodus ja vahi p2ev otsa arvuti taga nagu nyri eesel, reede6htune loomastunud Zavood ainsaks viinas leotatud kirsikeseks maitsetu ja riknenud koogu peal.

Viimasel laup2eval, st p2eval enne lendu oli mu 2ngistus peaaegu talumatuks muuutnud. P2ikest-p2ikest-p2ikest oleks tahtnud, ent akna taga olid vaid pilved ja r2pane lumelopp. Ja see tuttavatest tyhi Tartu kesklinn, pahurad koledasti riides pension2rid, yleyldisest kriisist tingitud negatiivsus k6ikjal... Nagu oleks k6ik kollektiivselt kokku leppinud, et j2rgneva paari aasta missioon on v6imalikult 6nnetu olla, telekanalitest tuleb igal 6htul vaatajatele teatud sitaratsioon n2kku lasta, et publiku emotsionaalne meelestatus lubatud tasemest k6rgemale ei kyyndiks, jne jne.

Noh, ja siis ma natuke nutsin. V6i milline normaalne inimene nutab sellep2rast, et ilm on halb? 2ng oli lihtsalt talumatuks muutunud. Sirvisin siis meelelahutuseks natuke facebooki, kus ma n2gin fotosid, mida ma teps mitte n2ha poleks tahtnud. Yks mees, kes mul hoolimata k6igest ikka veel natuke hinges kriibib, oli yles riputanud foto, kus ta mingi neiukesega kahe palmi vahele k8idetud lamamiskiiges lebotab. Pikemat tausta ei viitsi seletada, aga v2hemalt oli olemas p6hjus vabastavalt pisaraid valada. Ja neid ikka tuli. K6ndisin toas rahutult ringi ning p2ris palju vesiseid plekikesi j2i parkettp6randale mu liikumise trajektoori m2rkima. M6istusega olin ma selle inimese oma elust ja minevikust ammu blokeerinud, aga ju siis mingi m2lestus mu diafragma kyljes veel sabapidi rippus, ning visuaalsest meeldetuletusest uut eluj6udu saanuna andis ta endast taas m2rku - l6i oma pisikeste s6rgadega paar korda n6rgalt, ent ypris teravalt mu piinatud sydame pihta.
Ma olin seda ette n2inud. Kui me eelmisel varasuvel tema korterisse l2ksime ning v66raste pilkude alt p22senuna ahnelt suudlema hakkasime, tundsin ma, kuidas mu jalad syltjaks muutuvad ning p6randasse tekib auk, kust ma igasuguse tasakaalu kaotanuna l2bi vajun. Hiljem juba maas patjadel lebades tundsin, kuidas syda kirest s6na otseses m6ttes pahaks l2heb. Hoidsin teda tagasi, sest ma kartsin. Iseennast kaotada ja liialt temasse sulanduda. 2ra karda, ytles ta, selles pole ju midagi halba. Noh, ja ei l2inudki palju aega, kui ma ennast sellesse lakkamatu optimismi ja latiinomuusika ja s2riseva kiima nimbusesse lasin t6mmata. Jah, see koht sellel t2naval, mida ma n2en filosoofia osakonna aknast ning kus me p2rast p2evatoimetusi kohtuda tavatsesime, on nyyd m2rksa pimedam paik. Ta istub p2evast p2eva mu k6rvalhoones, ent ma ei ole teda juba umbes kolm kuud kordagi n2inud, v.a neetud facebooki piltidel.
Aga tegelikult - mitte sellest ei tahtnud ma t2na r22kida.

Eestis olles katsusin mingil m22ral oma doktorit88ga tegeleda, ent loomulikult l2ks k6ik nii, nagu pidigi minema - esiotsa ei teinud midagi, hiljem natuke ning siia j6udes kolm p2eva p2ris k6va tambiga. saatsin kogu selle m8ga eile hommikul oma juhnedajale, ent t2na ootas mu postkastis kiri, mis teatas, et tal pole aega t2na mu juttu lugeda ja et saame parem esmasp2eval kokku. Noh, mis parata.

Meeletult hea on siin tagasi olla. Siin on p2ike ja seltsielu. Eile k2isin s6pradega kinos vaatamas uut filmi nimega "Slumdog Millionaire". soovitan soojalt - nii head filmi pole tykk aega n2inud. Kui v2lja arvata pissih2da, mis endast enne seanssi manustatud 6lle t6ttu juba poole filmi pealt tunda andma hakkas, olid need kaks tundi minu jaoks puhas nauding. Ytleme nii, et kinost lahkusin hea tundega.
Seevastu noore vampiiri ja lihtsureliku neiu armastusest pajatav "Twilight" on mitme viimase aasta k6ige negatiivsem kogemus - v6tab mitmest zhanrist selle magedamad komponendid ning tulemuseks on ysna sisutyhi naiivne mittemidagiytlev m8ga. Hoidke selle filmi vaatamiseks kogutud raha nt pohmakaburksi jaoks, on hingele natuke tahedam investeering.

Okei, praegu rohkem ei viitsi seda puist klaviatuuri taguda. Kuulmiseni, p2rdikud!

teiselt poolt

2008-06-18T19:06:00.016+01:00

Ma j2tan vahele hala ja vabandused selle kohta, miks minust vahepeal kippu ega k6ppu kuulda polnud. Lihtsalt l2ks nii.
Kuna mul k2esolevaks akadeemiliseks aastaks stipendiumi polnud, pidin vaese immigrandi elu elama. Rikka briti armust ja oma vanemate vaevast.
Elan yhe 44-aastase filosoofiadoktorandi pool. Ei, ma ei t2ida tema juures ei guvernandi, nanny ega silmar66mu kohustusi. Meie p6hiline aeg kulub koos r6vedate dilemmam2ngude m2ngimisele. Yks p6hjuseid, miks ma pole nii kaua blogi pidanud, on see, et "kodus" on dial upiga imeaeglane internet ning minu magamistoas, mille m66tmeid v6iks v6rrelda suuremat sorti kapi omadega, ei ole lauda ega internetiyhendust.

Lyhidalt uudistest.
Sain vahepeal magistrikraadiga maha. Tseremoonia oli veebruaris, pilte selle kohta n2eb mu orkuti ja facebooki kontodel. Olen m6nev6rra ka doktorito"o"ga tegelenud. Aga see selleks. Ma r22gin parem natuke oma isiklikust elust, see huvitab teid kindlasti rohkem.

Olin vahepeal inglasesse armunud. Saatsime teineteisele kuude kaupa kirju ja virtuaalseid suudlusi, teadmata, kas teine osapool huvitatud on. L6puks viskas mul sellest komejandist yle ja ma kutsusin ta kohtama. Tollel p2eval suudlesin ma rohkem kui r22kisin. Asi paistis minevat ylesm2ge. Aga ta on haige. Tal on v2ga raskekujuline epilepsia. Ja mul 6nnestus olla tema elu k6ige r2ngema hoo tunnistajaks. See juhtus meie esimesele yhisele oole j2rgnenud hommikul, kui ta minu k6rval une pealt t6mblema hakkas. Kuna ma olin kuulnud ja lugenud, et epilepsiahoo korral pole tavaliselt kiirabi vaja, ei l2inud ma endast eriti v2lja. Aga p2rast kolmandat krambihoogu hakkas asi mulle kahtlane tunduma ja ma helistasin numbrile 999. Kuni kiirabi tuli, korises mu kullake hauataguse h22lega ja l2ks n2ost aina sinisemaks. Teadvusel ta muidugim6ista ei olnud. Tegemist oli status epilepticusega, mis on enamuse epilepsiasurmade p6hjuseks. Hapnik saab otsa.
L6puks brigaad siiski tuli. Lugu kulmineerus sellega, et ma sain Inglise kiirabiautoga s6ita ja kohtasin haiglas tema ema.

Vahepealseid syndmusi ma ei viitsi kajastada ja see pole ilmselt ka v2ga eetiline. Igatahes j6udsin teda neli korda hospitalis kylastada, valve6e poolt v2lja visatud saada ning haiglavoodis miilustada. (V2ljaviskamine ja miilustamine pole omavahel otseses kausaalses seoses, kyll aga ilmselt kaudses.)
Aga meie tunne suri aeglaselt. See ei ole veel ikka ametlikult l2bi, kuna mul pole viimaseks sammuks j6udu ja julgust, aga tema innukust v6i selle puudumist arvestades on meie suhte h22bumine ka tema jaoks arvatavasti pigem kergendus kui katastroof. Pidin oktoobris tema kaaslasena ta s6prade pulma minema ning minu nimi pidi kuldsete t2htedega kutsele maalitud saama. Eks ole n2ha.

Ma kirjutasin siia hilisemate seikluste kohta ka pika joru, aga kustutasin 2ra. Aeg ei ole veel kyps. Tavai siis.

cornwall

2007-06-13T23:05:00.000+01:00

Nii. Viimased kolm päeva olen veetnud Cornwalli-nimelises rannaasulas, kus käisime filosoofia postgraduate'ide seltskonnaga. Mida öelda kommentaariks - oli tegelikult väga vahva tripp. Ma olen täiesti punaseks põlenud, eile õhtul baaris istudes vasak põsk valutas ja huuled olid nii paistes, et sain vaevu rääkida ja naeratada.
Esimesel päeval käisime niisama rannas - kolm hullu (Simone ja Ellen nende seas) läksid ka ujuma, ehkki ilm oli pehmelt öeldes pilvine ja jahedavõitu. Õhtu käisime ühe väikelinna ööklubis, kus ma ennast napsuseks jõin ja kõvasti tantsu vehkisin.

Teise päeva ehk eilse viibisime peaasjalikult rannas. Pilte sellest üritusest saaks vaadata need, kellel facebookis konto on. Beachil ma korralikult ära kärssasingi. Õhtul tegime ühes looduskaunis kohas barbecue'd. Veel hiljem, pärast veel mõningaid jooke rannapubis, läks osa rahvast skinny dippingut ehk maakeeli öeldes näkipanemist tegema. Mina olin ainus pervert, kes kaasa läks, aga alasti ujuma ei läinud. Minu rolliks pidi olema niisiis põõsastes piiluda, nagu Justin ütles. (Mina omakorda soovitasin tal vähemalt hostelis alasti ringi liikuda, kui ta ujuma ei taha tulla.) Aga segasaunad ja muu avalik alastikoorimine pole kunagi minu maitse olnud, nii et jäi ka seekord ära. Pealegi oli õhtul hirmus külm ja erootilise õhustiku nimel ma nii palju vaeva näha ei viitsinud.

Täna vegeteerisime niisama. Mängisime hosteli baaris kaarte ja vedelesime voodis. Olgu öeldud, et mina käisin päris vara hommikul üksi jalutamas ja jõin sel ajal salaja ka ühe õlle ära. Sel hetkel tundus see miskipärast hea idee olevat.

Aga tegelikult olen ma vägagi segaduses, tulevik ja olevik ja emotsionaalne seisund on nagu tühi kott. Ma ei tea, millest kirjutada magistritöö. Ma ei tea, mis ressursside eest ma siia edasi peaks jääma. Archimedese välisdoktorantuuri stipendiumi ma ei saanud. Hiljuti sain kirja, et mind on pandud Bristoli Ülikooli doktoristipi reservnimekirja. See tähendab, et Bristoli Ülikooli Faculty of Arts (sisuliselt midagi humanitaarteaduskonna taolist) peale jagatakse ära kõigest kolm doktoristippi. Kümme inimest on siis varunimekirjas, et kui keegi põhinimekirjast ära ütleb või muu stipi saab, liigub see edasi varunimekirja inimestele. Mina olen varunimekirjas järjekorras 8. Lootus on muidugi olematu, aga teades seda, kuivõrd mitusada inimest sellele stipile kandideeris (sealhulgas igasuguste keelte, ajaloo jms humanitaarainete tudengid), siis pole üldkokkuvõttes oma ebaprioriteetse filosoofiaga 11. ollas üldse mitte paha saavutus.

Täna sain teada ka seda, et paaditripile, mille pärast ma ei saa Beriti lõpetamisele minna, ei lähegi arvatavasti ühtegi õppejõudu, kelle kohalolek oleks minu jaoks olnud mineku põhiargumendiks. Veel jätsin esinemata ühele üritusele, millest on tänases "Postimehes" juttu. http://postimees.ee/140607/esileht/kultuur/266200.php
Ma ei saa ürituse nime välja kirjutada, sest avastasin hiljuti õudusega midagi googeldades, et otsing viskab ette ka juppe minu blogist. Pole siis vaja viisakaid akadeemilisi üritusi oma õllejoomispajatustes promoda. Ühesõnaga super. Kõik on lihtsalt nii roosiline, et ei hakka rohkem kommenteerimagi.

Esseed läksid suhteliselt p-sse, kolmanda tulemust ei julge homme vaatamagi minna. Olen kaotanud võime oma tööd objektiivselt hinnata. Isiklik elu ei kannata üldse mingit kriitikat. Zoe tegi mulle meie tripil komplimendi, et ma olevat kõige ilusam ja šikim naine, keda ta teab. Aga - ei saa öelda, et mu armuelu selle võrra põrmugi õnnelikum oleks. Pigem vastupidi. Kui ma vaatan mõnele viimasele aastale tagasi, näen seal peaasjalikult emotsionaalset kurnatust, libavallaliste meeste kaasadest üle jäänud kübemeid, trofeekogujatest seiklejaid ja muidu kahtlasi tüdimust tekitavaid kilde selles mosaiigis. Lisaks ohtralt Laia tänava lällajate kleepumisi. Ausõna - kopp on ees. Vahetaks tuhande kehkenpüksi kahtlase väärtusega tähelepanu ühe kenamat sorti emotional bond'i vastu. Mitte et mul midagi vabaduse ja aktsioonide vastu oleks, aga ei viitsi end lasta pidevalt väntsutada. Saba keerutada ja seksida on ju ikka vaja, ja mis parata, kui vahepeal abivahendid liiga tihti vahetuvad või on tarvis need lihtsalt välja mõelda ja üle idealiseerida.

Mõnda aega tagasi otsustasin, et keegi mu käest niisama lihtsalt ei saa. Mitte et see kunagi eriti hõlbus oleks olnud, aga nüüd formuleerisin oma otsuse enese jaoks veidi ametlikumalt. Kui midagi põnevamat peale ähkimise ja nühkimise pakkuda pole, siis saadan peenelt pipramaale. Haaremimadratsiks olemise jaoks olen ma juba natuke liiga vana ja vilunud. Mul pole tõesti mingit tahtmist kellelegi päitseid pähe lükata, aga mängu ilu ja originaalsus loeb ka midagi. Kulunud tedremängunõksud, millega lapsi ja naiivikuid voodisse veetakse, ajavad mind lihtsalt naerma. Räägi mulle võltspisaraid tihkudes vikerkaarest ja mul läheb süda pahaks.(Jah, olete õigesti aru saanud - ma olen kibestunud. Panin oma valikute ja tegevustega jälle veidi puusse ja lasin end natuke valel inimesel rohkem katsuda, kui oleks tarvis olnud. Õnneks rakendasin oma tsölibaadiotsust juba siis preventiivselt, nii et päris juurelt murtud ikka ei saanud.) P.S. Sõbranjed, kui te räägite mulle meeste kaunitest vabandustest, miks ikka nii ja mitte naa, siis peate arvestama tõigaga, et pessimistlik Ets mõttes mõrult muigab. Nii ta on neh. Või kuidas nende laane poole huikavate metsakutsudega nüüd oligi.

Ja kui te nüüd imestate, miks mu blog nii avameelne on, siis ilmselt on mõjutajaks Zoe, kelle jaoks pole mingi probleem baaris lauatäie meesõppejõudude kuuldes oma menstruatsioonist või suurtest rindadest kõnelda. Või kui me barbecue'l rahulikult vorste närisime, tuli Zoe äkki lagedale küsimusega - "Edit, oral sex, spit or swallow?", nii et mul pidi suutäis kurku kinni jääma. Ma siis ütlesin häbelikult, et ma ei vasta sellele küsimusele avalikult. Kui ma minut hiljem Zoe'le eraviisiliselt vastasin (nagu naised omavahel muistegi) ja vastust ka pisut kommenteerisin, ütles Zoe üle seltskonna tõsiselt arutledes: "Yes, listen, Edit's point is that..." Ja mängleva kergusega laulis ta mu salajase vastuse kõigile ette. Ühesõnaga, Zoe kõneleb prille kohendades ja tõsise näoga oraalseksist sama huvitatult ja argumenteerivalt nagu taju neuraalsetest mehhanismidest või erinevatest seletustest teadusfilosoofias. Njah, annab mulle silmad ette ühesõnaga. Aga ta on omamoodi siiras ja nunnu ja keegi ei pane talle pahaks, kui ta teise seltskonnajupi autost möödudes pluusi üles tõstab ja läbi autoakna oma helesinisesse suurte mummudega rinnahoidjasse pakitud kopsakat partiid demonstreerib. Kui me täna Richardi lahtises autos istudes Chrisi auto ees sõitsime, kooris ta näiteks pool tagumikku paljaks ja näitas istme kohal kõõludes Chrisile ja Simonele jupikest oma kräkivahest. Kõik see kõlab jube labaselt, aga natuke harjumist ja see tundub täitsa loomulik. Aga muidu on Zoe heasüdamlik ning väga intelligentne ja mina tunnen tema suhtes sümpaatiat. Nii et neile, kes isegi minu ütluste peale õhku ahmima hakkavad, soovitaksin mõneks ajaks Zoe seltskonda. Isegi minusuguse vana perverdi paneb vahel oma tegude ja mõtteavaldustega vakatama. Muidu muutuvad inimesed siin järjest lähedasemaks ja armsamaks ja väga kurb oleks ennast praegu kõigest sellest lahti rebida. Ma unustan pahatihti ära, et minu ja inglise keele native speakerite vahel mingi drastiline erinevus on. P.S. Õudne on iseenda inglise keelt kuulata, on ikka jube aktsent küll (fotokaga tehtud filmilõikudelt kuulsin).

Ühe ideena käskis Zoe Richardil filmida, kuidas mina ja tema rannas bikiinide väel jookseme. Tehtud see sai ning päris naljakas kukkus välja, kuidas me rindade rappudes hõljume, helitaustaks Zoe boyfriendi madalahäälne naer.

Oeh, väsimus kipub kallale. Ikkagi võõras kohas täismundris kaks ööd maganud. Pean veel Samirile kirjutama, enne kui mõttelõng päris ära katkeb. (St päris sama mõttelõnga ma ei kavatse ikka jätkata.)

eile

2007-06-03T16:27:00.000+01:00

Eile (laupäeval) oli kena ja kummaline päev. Hommik algas sellega, et pidime minema Elleni ja ta sõpradega hommikust sööma. See üritus oli planeeritud kella 11-ks. Kuna eelmisel päeval olime natuke napsutanud, ei tulnud mul pool kümme ärkamisest midagi välja. Virutasin alarmi kinni ja magasin edasi. Kuna telefon oli hääletu peal, ei kuulnud ma ka seda, kui Ellen mulle helistas ja sõnumi saatis.

Kui ma end jalule ajasin, oli päev juba pooles vinnas ehk umbes kaks. Muidugi olid nad juba ammu söömas ära käinud ja chillisid niisama ringi. Kohtusin nendega jõe ääres. Võtsin söömiseks jacked potato ubade ja juustuga, mis maksis 3.50. Kui ma mainisin, et 3 naela on vist palju ühe kartuli kohta, irvitas üks Elleni sõpradest, et jah, tavaliselt on nende väärtus vist kolm penni. Istusime jõe kaldal jalgu kõlgutades, lobisesime ja nautisime ilusat ilma. Hiljem läksime ühte urkasse õlut jooma ning kell 6 pidime mina ja Ellen Simone vanematega kokku saama.

Põdesime alguses natuke, kuna me ei osanud itaalia keeles isegi "Tere" öelda. Asi sujus siiski kenasti. Simonel olid päris toredad vanemad, ehkki me saime suhelda vaid Simone tõlkimise abil. Hakkasin mõtlema, kui raske saaks olema siis, kui hakkavad kurameerima kaks inimest, kelle kummagi vanemad ei mõista ei inglise keelt ega teise poole keelt. See näeks umbes nii välja, et pruudi vanemad ütlevad pruudile lause, pruut tõlgib selle peigmehele inglise keelde, ning peigmees ütleb selle oma vanematele oma emakeeles edasi. Nagu telefonimäng, mille vältel arvatavasti ka tähendus mõneti varieerub. Minu üllatuseks oli Simone ema heledapäine ning siniste silmadega. Minu kohta ütles ta Simonele, et oma siniste silmade ja heleda jume poolest võiksin ma ka inglane olla (aitäh!) Simone lohutas, et ma olen esimene eestlane, keda ta ema näeb. Simone isa oli küll väga itaallase moodi - tõmmu, kongus ninaga, suhteliselt lühikest kasvu ja hm... Käitumiselt ka selline.

Ühes pubis tegid nad meile igatahes söögid ja õllled välja. Kui ma korraks Simone vanematega kolmekesi jäin, suutsin neile nii palju selgeks teha, et olin jõulude ajal Eestis ja et mu vanemad pole Bristolis käinud. Seda tänu Simone ema ingliskeelsetele sõnadele nagu "mother", "father", "Christmas" jne.

Hiljem, kui Simone oli koos vanematega lahkunud, läksin Elleni poole veini jooma. Õhtu venis päris pikaks, ja nagu purjus inimestele kohane, rääkisime eksistentsiaalsetest küsimustest, elu mõttest, armastusest jne.
Elleni üheks väiteks oli, et "probably the meaning of life is trying to figering out what is meaning of life".
Usulised küsimused - Ellen on enda väitel ateist, sealhulgas ei usu ta ka ei reinkarnatsiooni ega hingede surematusse jne. Mina ütlesin, et ma oleksin ehk õnnelik, kui mul oleks usu näol tugi ja lohutus, mis surelikkuse painet vähendaks. Ellen väitis, et tuleb õnnelik olla nüüd ja praegu, sest pärast ei pruugi enam midagi olla. Surelikud raiskavat oma elu millelegi lootes ja ohvreid tuues. Indias elatakse vastupidiselt American dreamile - kui sa oled mingisse kasti sündinud, siis sa sinna ka jääd. Vaesed inimesed elavad rõõmsas lootuses, et selle maailma kannatused tasutakse järgmises elus ning sa sünnid sellevõrra kõrgemasse kasti. Elleni väitel on see absurd, sest sa kulutad oma elu ehk mõttetult ja eesmärgitult kannatades. Ent kas sisemise rahu leidnud uskliku õnn pole kategooria, mis sobiks täitma olgu siis et seda ühte elu? Kas pseudovalgusega pimestatu subjektiivne õnn on lihtsalt pettus, illusioon?

Loomulikult jõudsime sellest teemast sujuvalt üle õnne määratlemiseni. (Mingi vene viina pudelile olid taolised teemad skaalana veetud - et milline teema mis levelis ette võetakse.) Ja ma ei hakka siin ümber jutustama seda, et õnn on relatiivne subjektiivne seisund ja mis kõik veel. Seal liikusime edasi selleni, mis võiks meid õnnelikuks teha. Ellen väitis, et ehk oleme me tänapäeva vaba ühiskonna tõttu rohkem kaotanud kui võitnud. Me tunneme hirmu selle ees, et teeme endale hunniku akadeemilisi kraade ning 50-aastase professorina tagasi vaadates tunneme end täiesti üksikuna. Ellen ütles, et ta ei saa minna kuhugi farmi loomi pidama, lapsi sünnitama ning meest toiduga koju ootama, sest praguste stanradite järgi tembeldatakse sellised naised luuseriteks, kanadeks, jalamattideks jne.

Kui Ellen küsis, mis on minu arvates hea elu määratluseks, ütlesin ma talle, et 1) olla armastatud, 2) olla kasulik ja teha head teistele, 3) ennast teostada. Ma ei tea, kuidas on punktiga 1, et ülejäänud kahega ei ole ma viimasel ajal kuigi hästi hakkama saanud.

Asoh, Elleni korterinaaber, musikoloogiat (?!) õppiv magistrant oli ka seal ja kuulas enamuse ajast veini rüübates meie juttu pealt, võttes ka ise aeg-ajalt sõna.

Kahjuks oleks vist ebaeetiline suurt osa Elleni jutust avalikku blogisse kirjutada, aga ütleme nii, et kui Simone ja Ellen lõpuks tandemi moodustavad, pean ma ilmselt jälle hakkama uut lähedast sõpra otsima hakkama, sest sellisel juhul soovivad nad ilmselt ka ilma minuta aega veeta :P Jälle kaks põhilist kamraadi läinud "abielu musta auku". Muidugi on see mõttekäik egoistlik ja mul oleks hea meel, kui need kommunikatsioonihälbed nende kahe vahel lõpuks lahendatud saaksid.

Aga mina ei ole hetkel siin õnnelik. Kuna loenguid pole, on suhteliselt igav, passin päevade kaupa ühikas, peaaegu igaõhtused pubiskäigud välja arvatud. Esseed olid seekord kehvapoolsed - 61 punkti kolme päevaga kirjutatud psühholoogiafilosoofia essee eest ning 62 Samiri essee eest, millega ausalt öeldes küll vaeva nägin. Ahh... Archimedese välisdoktorantuuri stipendiumi ka ei saanud. Ühtegi silmarõõmu ka hetkel pole, olen momendil puhvri rollis, et Ellenil ja Simonel oleks omavahel mugavam suhelda ja pubis käia. Ehkki mul puuduvad igasugused ambitsioonid nende kummagi suhtes (:p), on siiski natuke kade nii lähedalt näha, kuidas kaks inimest teineteisesse armunud on. Tahaks ka! Praegu kuulan nende mõlema käest selleteemalisi kurtmisi ja tõden, et 26-aastased pole mõnes suhtes teismelistest palju targemad. Paras tsirkus, aga vähemalt on mingit särtsu sotsiaalses elus. Mina pole osakonna latataradele tükk aega tsirkust teinud.

Ööseks jäin Elleni poole ja magasin tema ameeriklasest majanaabri toas. Loll temp oli ööseks sinna jääda, sest kell 7 ajasin luugid lahti ja magama enam ei jäänud. Siis ootasin veel tohutu aja, et Ellen ärkaks. Hommikul jõin kohvi ja teed ning lobisesime veel pisut. Ahh, ma ei taha sinna osakonna laevaretkele ka eriti minna, kuna kehvade esseede pärast on professorite ees pisut piinlik. Samiri essee teine hindaja oli mu essee kohta kirjutanud, et "well written, clear, and shows extensive research and reading". Aga Samir ei olnud halastanud, tema poolel oli ainult kriitika. Hea, et ta esseid üksi ei hinda, muidu kukuks ilmselt suur osa rahvast kolinal läbi.

Raha hakkab otsa lõppema, peaks lennupileti ära ostma. Hetkel tahaks Eestisse, kõrini on siinsetest pingetest ja draamadest. Tahan puhata ja Pirogovis "neutraalsete tontidega" rahus õlut juua.

sellest, mis ei meeldi etsile

2007-05-27T02:10:00.001+01:00

1) Surelikkus käib mulle närvidele. Ma ei karda niivõrd valusat agooniat ega olematust, vaid kadu. Kõige kadu. Surelikkus on see, mis keelab inimestel olla jäägitult vaba ja õnnelik.
Ma hoian tohutult oma vanu asju ja kogun ka kõige tarbetumana näivat vana pahna. Jah, see võib näida materiaalse pudi-padi kummardamisena, ent teadlikud motiivid taoliseks tegevuseks on teistsugused. Mulle meeldib vana kinopiletit sahtlist välja võttes meenutada emotsioone, mis mind tabasid saalis istudes ja kätt kõrvalistuja aras peos hoides. Mulle meeldib kulunud bussipileteid silmitsedes elada läbi jälle neid tundeid, mis mind valdasid sõidukiaknast pooleldi sulanud lumega kaetud välju vaadates. Kui lõppes üks joovastuse ja meeleheitega segatud ajajärk mu elus, oli mul iga päev kombeks otsida oma garderoobi kõige ülemiselt riiulilt üles see spetsiifiline minu kätte jäänud kampsun. Ja nii imelik, kui see ka pole, oli see ainus juhtum, mil lõhnaaisting on mind nutma ajanud. Enam seda kampsunit minu käes pole. Lõhn hajus ja ma hakkasin kampsuniomanikuga taas piisavalt hästi läbi saama, et talle see rahulikult tagastada. Ent mida ma tahtsin öelda esemete säilitamise kohta - see tekitab minus illusiooni, et ma saan hetki ja mõtteid hoida ja peatada. Jama. Ei saa. Ehkki mul on üle keskmise hea mälu ning võime olnud sündmusi küllaltki detailselt rekonstrueerida, pole ka minu aju koopiamasin. Ma ei mäleta enam, miks ma sõitsin Tallinna 24.04.1997. Ma ei mäleta, kellega ma kimusin ära need marlboro lightsid, mille ma super-alkost tunamullusel kevadel ostsin.
2) Ma kardan vanadust. Ma ei suuda rahulikult vaadata imepeenikeste joonte juurdetekkimist silmade alla ja uut tselluliidimühku kintsudel. Ma ei taha kaotada õrna näonahka ja peenikesi sääri. Oleks silmakirjalik väita, et sellel pole midagi tegemist edevusega. Ent ometi häirib mind miski muu kogu asja juures enam. See on taas märk kaduvusest ja mittekestvusest. Mind ei lohuta mõte, et ma olen kunagi nelikümmend, enesega rahul ning "küps". Sest kulg annab lopsu kuklasse ja rühid edasi. Nagu künnihärg. Ahh, ma olen väsinud tänaseks. Ja pole mõtet kommentidesse panna märkusi mu ilukummardamise, pealiskaudsuse või väärtushinnangute vildakuse kohta. Vananeda on nõme. Armsaid inimesi ja suuri tundeid ja ilu kaotada on nõme. Kõige hullem on see, et kaduviku osas ei suuda mind keegi lohutada. Ma ei saa minna kellegi suure ja tugeva kaissu, kes rahustavalt patsutaks ja ütleks, et pole midagi. Ma ei usu surelike pläma. Ok, aitab tänaseks.

Zoe sünnipäev (25.04.07.)

2007-05-26T23:27:00.000+01:00

Richard ja Zoe, kellel oli järgmine päev nii ilge pohmell, et ei saanud minna ettekannet pidama (viis õppejõule hiljem lohutuseks tüki sünnipäevakooki).

Simone ja Chris

Zoe valmistub, Richard elab kaasa (pöörake tähelepanu näole).

Läbu juba käib (klubi nimi on muide "Easy Tiger")

Ellen valmistub hüppeks

Simone (Richardi kaabuga)

Veel ilusaid poisse

Adam ja Ellen

Veel kord Chris (talle endale muide meeldis see foto)

Will ja keegi mulle tundmatu

Zoe ja Vincent (see kena kutt, keda me "Old Duke'is" tšehhiks pidasime. Tegelikult on ta prantslane.

Richard ja Chris

jälle vaba

2007-05-26T21:49:00.000+01:00

Nüüd on siis asjad sealmaal, et olen lõpuks kõigi kolme esseega maha saanud (neljapäeva hommikul andsin viimase üle).

Loomulikult pole siinviibitud kuu teab mis meeldiv olnud. Peaaegu kogu see issanda aeg on läinud õppimise tähe all. Mõne korra olen ka väljas käinud, aga need korrad tunduvad juba kusagile hämara silmapiiri taha vajunud olevat.

Viimati viibisin kaasinimeste seltsis eelmisel neljapäeval, 17. mail. Käisin Simone ja Elleniga grillipeol. Grillipidu toimus ühe prantsuse tüdruku juures. Olen sinna tegelikult ka varem sattunud, kui Simone mind sinna ühele pannkoogipeole viis.

Oleksin ka eile ja täna meelsasti end tuulutama läinud, ent põhilised joomasõbrad on Bristolist ära. Ellen on Cornwallis, Simone Kreekas konverentsil. Nii ma siis istungi nagu nüri eesel üksi oma ühikatoas ja heietan melanhoolseid mõtteid.

Ei teagi kohe, mis põrutavatest sündmustest heietama pidanud. Ei, mu elu pole veninud nagu hall lint, ent mõned sündmused on seotud pigem isikliku ja intiimse sfääriga ning neid ma avalikult blogis heietada ei taha. Kes teab, see teab.

30. aprillil käisin Londonis Eesti saatkonnas vastuvõtul, mis oli korraldatud Suurbritannias õppivatele Eesti tudengitele. Kärg oli ka seal. Enne vastuvõtule minekut olime käinud shoppamas, sest Kärg soovis endale plätasid osta. Plätasid ta ei leidnud. Mina oleksin äärepealt ühed mustade pärlitega rihmikud ära ostnud, ent rahast hakkas kahju. Need maksid umbes 40 naela. Selle asemel ostsin haa ja emmist mingi meelesegaduse ajel kaks roosat kleiti, üks neist selline ehtne barbinuku rasedakleit. Ütleme nüüd kohe ära, et Bristolis ma seda kaine peaga selga ei pane.

Heakene küll. Jõudsime siis mõningase hilinemisega saatkonda, aga me polnudki viimased, sest rahvast tilkus muudkui juurde. Pakuti veini ja suupisteid. Kombinatsioonist juust maasikaga unistan ka hetkel. Aga see oli ka hea juust, mitte nagu need Eddamid, mida nad siin müüa harrastavad ja mis mul eriti kurgust alla ei lähe. Kõneldi peamiselt pronssõdurist, mida oli mõnda aega isegi huvitav kuulata, aga mitte lõputult. Õnneks saime Kärjega ka suursaadik Laidrega hiljem paar sõna omavahel vahetatud. Selgus, et ta oli ka Tartust pärit ja rõõmus selle üle. Igatahes lõpuks olin ma juba kenakesti jokkis. Läbi häda jõudsin samal õhtul siiski Bristolisse tagasi.

Ja edasi ainult kirjutamine-kirjutamine-kirjutamine. Tuba on sassis ja peaks selle lähema paari päeva jooksul ära koristama, kuna teisipäeval on oodata Kärge. Isegi koristamine on minu jaoks tülgastav, kuna siis pean ma puudutama neid materjale, millesse kirjutamise protsessi jooksul lõputult süüvima pidin. Täna oli meil common area koristamine. Ärkasin kell kaks, siis kui teistel oli oma osa ammu ära koristatud.

Ellen korraldab üritust nimega "philosophy on the beach". See tähendab sisuliselt seda, et üüritakse autod, sõidetakse randa ja juuakse ennast täis. Mulle sobib. Ma olen siin Bristolis nii häbematult kaine olnud, et õllesoolikas on juba umbes.
18. juunil peaks toimuma osakonna laevatrett, kuhu lubasid tulla ka õppejõud. See tähendab seda, et hommikul kell üksteist on Bristolist start. Sõidetakse mööda Avoni jõge Bathi (Bath on väike linn, mis asub suhteliselt Bristoli lähedal). Kusagil peatutakse ning lõunat süüakse kas pikniku vormis või mõnes maapubis. Selle ürituse tõttu ei jõua ma ka Beriti lõpetamisele, ning sellest jäävad mulle ilmselt eluaegsed süümepiinad. 20. juuniks katsun Eestimaa pinna pial olla.

Hetkel keedan tatart, mille soolsust maitstes oma keele ära kõrvetasin. Kell on 22:24 ja ma olen söönud tänase päeva jooksul kausi helbeid piimaga (piimaga rosinaid ma viimasel ajal ei kannata, oksele ajab), ühe õuna ja ühe juustusaia. Lähengi vaatan, mida see kalakook ahjus teeb.

Tegelt mul pole täna isu ja inspiratsiooni kirjutada. Teen seda hetkel kohustusest. Mitte et mul oleks mingi karm elutüdimus või midagi. Lihtsalt see blogi formaat ja stiil käib pinda. Isiklikke mõtteid välja elada ei saa, targutada ei saa (sest siis ei viitsi keegi lugeda), liiga avameelseid jooma- ja seksikogemusi ka avaldada ei saa... Kräpp ühesõnaga. Keevitan parem mõned fotod üles.

jälle bristolis

2007-04-24T18:44:00.000+01:00

Täna on siis minu esimene täispikk päev jälle Bristolis. Eilne päev oli ülimalt väsitav. Tõusin kell seitse, et enne kella 10.30 Tallinna bussi veel mõned asjad kokku pakkida. Olgu öeldud, et praeguseks olen avastanud juba kaks vajalikku asja - öösärgi ja juustele mõeldud ravimaski - mille ma prostalt öeldes lihtsalt koju unustasin. Nüüd siis tuleb seksika lühikese siidpidžaamaga öösel tualetis ja külmkapi juures käia, kui hommikumantlit selga vedada ei viitsi.

Bussisõit Tallinna läks nagu läks, lugesin tänase hommiku seminari teksti ja sõin bussijaamast kaasa ostetud võileibu. Lennujaamas tehti mulle ka personaalpeatus (loomulikult eelneva tellimise peale, nii fancy välismaalane ma oma katkise kohvriga nüüd ka välja ei näinud).
Pagas kaalus seekorde 22,5 kilo, ka salongi lasti kaks käsipagasi ühikut kaasa võtta (loomulikult oli läpakakott nagu maakera - küljetaskud raamatuid täis topitud). Lonkisin lennujaamas ringi, vahtisin haigutades skandinaavia poissmehi ja üritasin jälle darwinismi kriitikat lugeda. Bristolisse ostsin kaasa kaks Vana Tallinna kreemiliööri. Juba poes hakkas suu vetta jooksma, ja ausalt öeldes on ka praegusel hetkel, mil mind ootab ees pikk õhtu ettekandeteksti koostamisega, ilge kiusatus ühel neist kork maha keerata ja üks magus mõnus suutäis võtta.

Homme on ühel neiul sünnipäev. Iseenesest võiks ühe neist kreemiliksidest ju talle kinkida, aga siin on kaks aga. Võib-olla olen juba naerualne oma Vana Tallinnatega. Olen neid kahte kohta külakostiks kaasa võtnud ja ühele inimesele ka sünnipäevaks kinkinud. Samas on see liks nii hea, et ega ma väga ei kibelegi sellest lahti saama.

(Ahah, ääremärkusena olgu öeldud, et ühikas meie korrusel suri üks hiina poiss laupäeval ära. Lihtsalt vajus kokku. Kellega täpsemalt tegu on ja kas ma teda ka liftis või mujal näinud olen, ei tea. Ka mu hiinlannast korterikaaslane väitis, et ei tea seda poissi. Täna viisin ka järgmise aasta allkirjastatud üürilepingud vastavasse kohta. Esialgsete plaanide kohalt tahaksin nimelt ka järgmisel aastal oma vanasse tuppa jääda. Vaade on küll viimne peldik ja ega see maja õdususega ei hiilga, et vähemalt on siin vaikne. Mine tea, milliste räuskavate bakatudengite juurde muidu satuks. Simone pakkus mulle küll kohta majas, kuhu ta ise järgmisel aastal elama läheb, ent kuna ta pole viimasel ajal sellest juttu teinud ning et mulle tundub oma privaatsuse kaotamine esialgu natuke hirmutava väljavaatena, siis olgu nii.)

Heakene küll. Igatahes lend lükati poole tunni võrra edasi. Kui ma lõpuks lennukisse istusin, istus minust ühe istme kaugusel üks pirakas ebaviisakas poiss, läpakas põlvedel ja valge särk seljas. Selline nõme tatt, vanuses u 16-17. Esialgu ei märganud ta eest ära tulla ka minu märkuse peale, et ma istun akna pool. Siis pidin otse ütlema, et palun lase mööda (tegu oli välismaalasega). Hiljem käratas ta meievahelisele tühjale pingile oma läpaka ja pintsaku. Hm, tegelikult oleks sinna ka minu käekott ära mahtunud, kui ta oma esemeid natuke kokku tõmmanud oleks, aga ma ei viitsinud rohkem maid jagada.

Lennujaamas saatsin Simonele kohe sõnumi, et saaks õhtul kokku. Kuna aga olin britimaise telefonikaardi asemel EMT kaardi oma hammaste vahelt taas telefoni toppinud, ei kandnud asi muidugi esialgu vilja. Kui lõpuks sõnum ära saata õnnestus, tuli vastus, et saame kl 10 Hatchetis kokku. Kujutlus Jatchetist ja külmast Guinnessist ajas mu päris pöördesse. Kahjuks pidin lennujaamas Bristoli bussi poolteist tundi ootama, kuna bussid liikusid kahetunniste intervallidega ning tänu lennuki hilinemisele olin eelmisest mõnusasti maha jäänud.

Buss sõitis kõik lähedalasuvad lennujaamad läbi ja võttis ohtralt inimesi peale. Mingis linnas oli veel eriti pikk peatud ja buss täitus kaetud peadega mosleminaiste ning asiaatidega. Minu kõrvale istus üks miniatuurne aasia mees, kes oma udupeene läpaka sisse lülitas ja mingeid reisupilte vaatama hakkas. Paljudel piltidel korduvaks motiiviks oli mustade juustega väike aasia piiga (mees ise tolgendas ka mõne pildi peal all paremas nurgas). Muud polnud midagi, aga kui ma istmetaskust leitud Times'i lugemise kõrvalt korraks ajalehe põlvedele asetasin ja viivuks pilgu aknast välja heitsin, kustutas mees lugemiseks mõeldud laepirni välja (see nimelt peegeldus häirivalt ta läpakaekraanil). Lisaks polnud tal taskurätti ja ta nuuskis terve tee ninaga. Ehkki buss oli peatustes päris palju aega viitnud, käis bussijuht igas jaamas kaks korda vaatamas, kas kõigil on turvavööd kinni. Mingit magedat nalja viskas ka. Kui ta lõpuks oli mingis iks kohas kinni pidanud ja öelnud, et soovijad võivad suitsule minna, olin tema vaimse ebapädevuse kohta piisavalt kinnitust saanud. Hatchet, Guinness ja Simone terendasid juba silme ees, ning kui buss oli peaaegu neli tundi loksunud ja Bristoli tulesid ikka veel ei paistnud, tabas mind seisund, mille kohta võiks maakeeli öelda, et "sitt läks keema". Vahepeal saatis Simone juba sõnumi, et Hatchet pannakse kinni ja et nad suunduvad Woodsi.

Kui ma lõpuks higi ja pisaratega võideldes vapra künnihärja kombel õllefantaasiatest piitsutatuna ühika juurde olin jõudnud, vedasin kohvri viimset jõudu kokku võttes üles ning loopisin selle toapõrandale. Sama saatus tabas ka läpakat. Siis virutasin ma ukse bravuurikalt kinni ja isegi peeglisse pilku heitmata kappasin Woodsi. Inimesed olid ikka samasugused, ütlesid welcome back ja et ma ei jäänud millestki ilma, kui vaheajal Bristolis ei viibinud. Zoe kutsus sünnipäevale. Üldiselt sai neil õlu varsti otsa ja enamus hakkas koju minema. Et mina polnud veel isu täis saanud (kaks nigelat Budweiserit jäid seal baaris minu saagiks), läksime Simonega veel ühele õllele. Pajatasin oma viimase kolme päeva labrakast ja sellest, et olen emotsionaalselt kurnatud. Simone ütles, et tal õnnestus oma basskitarr Bristolisse vedada ning et ta näitab mulle kunagi pilte oma sõpradest.

Noh, siis sai õhtu traditsiooniliselt otsa. Simone saatis mind jälle ühikaukseni ning me tegime veel ühed konid. See on juba rituaal.

Koolis oli kõik enam vähem samamoodi. Lubasin ühes aines ettekande teha neljapäeval. Sellega ma siis täna öösel tegelema hakkangi. Juhhei.

Bristoli Ülikooli ajalehes "Epigram" on top sada Bristoli Ülikooli jaoks kõige väärtuslikumatest inimestest. Meie osakonna James Ladyman on 13. Kirjeldus tema kohta on umbes selline, et kui te Bristoli Ülikoolis filosoofiat ei õpi, siis tuleb teile andeks anda, kui te tänaval Jamesi kohates temast võimalikult suure kaarega mööda tahate minna. See suur rastapatsidega mees ei ole mingi reaakadeemik, vaid üks Bristoli ülikooli majakatuledest ning väidetavalt kogu Britannia väljapaistvamaid teadusfilosoofe. Tema järeleandmatus ja entusiasm teevad temast ühe Bristoli hinnalisema aarde. Ühe punktina oli lisatud, et ta suudab jõllitamisvõistluses elutute asjadega võitjaks jääda. Jne jne. Mul on vahel kahju, et ma Ladymani loengutes pole käinud, sest olin tema nime juba Tartu Ülikoolis kuulnud. Aga samas annab ta füüsikafilosoofiat, ning kuna mul füüsika nt Treffneris ükskord "kaks" oli (/"T... (minu perekonnanimi) vaeseke tuleb arvestusele"/ mille ma , tõsi küll, "neljaks" parandasin ning mille peale Pontu mind fenomenaalseks kiitis), ei julgenud ma riskida. Oleks ju võinud, aga samas hea, et marki täis ei teinud. Enne ühte konverentsi tuli Ladyman mulle ütlema, ilma et ta minuga kunagi sõnagi vahetanud oleks või minust midagi teaks, et nüüd sa tulid küll liiga tehnilise ettekande ajaks kohale (tehkem sellest omad järeldused). Ettekanne oli tõesti enam kui tehniline ning pärast ütles Ladyman koridoris parastades, et "I told you so". Noh, siis lõi ta mulle igatahes käpa pihku ning pärast seda ütleb kohtudes alati tõrrepõhja häälega "Hi".

Ok, ma pistan midagi põske (ostsin täna kaks maisitõlvikut) ning hakkan Samirile (ta on mu juhendaja) ettekannet tegema.

taaskohtumine

2007-04-22T21:17:00.000+01:00

Taas viimane õhtu Eestis. Sotsiaalse surve mõjul peaks hakkama jälle blogi pidama. Põhjus, miks ma pole seda kaua teinud, peitub väga halvas kombinatsioonis, mis kätkeb endas laiskust ja perfektsionismi. Minul on au neid iseloomuomadusi endast kanda.
Ühe vahepealse ahastava postituse kustutasin ära. Pole mul tarvis oma nõrkust demonstreerida. Noh, see postitus kõlas umbes nii, et sellest ajast, kui Giuseppe lahkus, olen sotsiaalselt suhteliselt isoleeritud, õppida ja kirjutada oli lademetes ning et tahaks mööda seina üles ronida. (Kärge ja Tuvikest kah näha.)
Nüüd on sellest ajast palju õlut kõrist alla voolanud ning situatsioon on muutunud.

Te olete ilma jäänud mu meeleheitlikest sisemonoloogidest ajal, mil ma kirjutasin Bristoli Ülikooli doktorantuuri sisseastumise taotlust (mis ka rahuldati, nagu mulle lähemal seisvad inimesed ehk teavad). Nüüd sõltub edasine materiaalsetest vahenditest või nende puudumistest. Oli mitmeid öid, mil ma läksin magama kell 8 kuni kl 10 hommikul. Ühel öösel ei maganud ma näiteks silmatäitki.

Hea küll, see selleks. Parajasti siis, kui ma olin kõige suuremas üksinduse ja usinuse mädasoos, tuli ühel tütarlapsel idee hakata korraldama filosoofia postgraduate'ide kokkusaamisi. See tähendas siis baaris õlle joomist. Alguses oli võõrastav. Ma ei olnud viibinud seltskonnas, kus on ainult britid. Läksin kohale ning istusin, munad pea peal, kui nemad oma native speakerite inglise keeles kärmesti lobisesid. Õnneks tuli sinna Ellen, kes on esimese aasta doktorant ning tütarlaps, kes saab samuti osa mu juhendaja tähelepanust ja hoolest :P

Ellen korraldas enda pool korteripeo. Kui ma kohale läksin, tabas mind positiivne üllatus - seal oli väga palju rahvast. Noh, juhtus mis juhtus, igatahes sain ma rõdul sigaretti nautides tuttavaks ühe kena noormehega, kes mu üllatuseks itaallaseks osutus. Pärast seda on mul sõber Simone. Simone on habras, heatahtlik, siiras ja osav suhtleja. Ta tuli Bristoli ülikooli doktorantuuri alles jaanuaris ning oli nädala ajaga rohkemate inimestega tuttavaks saanud kui mina terve Bristolis oldud ajaga. Tavaliselt on nii, et kui inimest lähemalt tundma õppida, hakkavad esile kerkima alguses varjatuks jäänud pahed. Simone pole suutnud mulle veel negatiivset üllatust valmistada. Ootan põnevusega :P Minu kohta ütles ta ise, et vahel ei saa ta minust aru. Mõned minu tegemised ja laused tunduvad jaburad. Ja seda mitte keele, vaid representatsioonilise sisu selgusetuse tõttu. Aga et muidu olevat ma "very good representative of estonians". :P

No igatahes on Simone mu sotsiaalset elu tublisti rikastanud. Kahju, et ma pole siin andnud "labrakate" detailset kirjeldust, ent ega need teineteisest nii üliväga ei erine kah. Simone nimelt on äärmiselt kena komme mind kõikjale kaasa kutsuda. Ja kui ta on tööl, kaabin ka temast sõltumatult inglastega kõrtsu. Üldiselt olemegi mina ja Simone need põhilised võõramaalased, kes sündind brittidega purjutamas käivad. Paljud "international students" armastavad süütumaid meelelahutusi, näiteks natuke kristliku hõnguga välistundengite keskuses teeõhtutel käia.

Ükskord oleks ma peaagu härjal sarvist haaranud ja blogima pistnud, kuna muljed tahtsid üle ääre ajada. See oli siis, kui ma kolme inglise noormehega baare väisasin, öösel pizzaekspressis käisin jne.

Praegu olen viimast õhtut Eestis enne taaskordset Bristolisse minekut. Kohver on enam-vähem pakkimata, uni on silmas ja mõnnad mälestused on kah peakolus. Kolm viimast päeva on olnud võrdlemisi lõbusad ja seiklusrikkad.
Kõik algas sellest, et neljapäeval olin ühe TÜ filosoofiatudengi bakatöö retsensent. Olles selle ülesandega üle kivide ja kändude ühele poole saanud, traavisin Maailma, kus resideerusid Peist, Kirss, üpris nokastunud Tann ja Stas ja muud rõõmud. Aga üldiselt ei taha ma teisi inimesi oma räpastesse lugudesse kaasata. Võin vaid seda öelda, et lustisin Zavoodis hommikutundideni ning siis, olles MAGANUD ühes korteris, mis ei ole minu kodu, läksin haisedes ja süümekatega koju. Õhtupoole ootas mind ees veel üks keerukas kohustus. Krt, see blogi hakkab juba natuke palju paljastama.

Igatahes reede õhtul oli Sõpruse puiestee kontsert. Pärast kõike maandusime Peisti pool, kuhu jäime ka kogu järgnevaks päevaks. Mis ma ikka oskan kosta. Meil olid maailma kõige toredamad napsikaaslased. Tekkis küll üks konflikt rahvuste pinnalt, ent see lahenes õnneks vähemalt füüsiliselt rahumeelselt. Ja kiku pihta poleks andnud mitte ühe rahvuse asendaja teisele, vaid eestlased omavahel. Vot tak.
Ma peaaegu otsustasin, et ma ikka ei saa inglasele mehele minna. Sest nagu keegi mainis, ei aktsepteeri vb iga gentleman või lord, et tema lounge'is istub "kamp tonte, kes viina joob ja vene keeles laulab". milõe dedushki jne. Ja sellest ei taha ma mitte ilma jääda. Mul on tuline kahju, et mul fotoaparaati viimasel kolmel päeval kaasas pole olnud. Need päevad olid küll nagunii täis eredaid hetki, mis isegi mällu sööbivad, ent oleks tahtnud ka Bristolis näidata, millised ahvid mul Eestis mõnikord käepärast on.

Ok, väsimus võtab võimust. Pakin edasi.

pildid

2006-12-02T15:01:00.000Z

Eile pidasime ühe itaallase, Giuseppe, sünnipäeva. Õhtul kl 4 oli osakonnas loeng pealkirjaga "Vats, Sets and Tits", ning pärast seda läksime meestega õlut jooma. Luigi oli mures, kuna oli asjad kuidagi nii nikerdanud, et tervel majal polnud enam internetti. Ja kuna majaomanik kahtlustas juba enne, et ta mune varastab ja arvuteid rikub, siis oli Luigi üsna kindel, et ta nüüd ühikast välja visatakse. Hetkel ei tea, kuidas seis on.
Igatahes läksime pubisse. Kinkisin Giuseppele 45% Vana Tallinna, mis mul veel puutumata oli. Tal paistis selle üle väga hea meel olevat. Pärast pubi läksime jõe äärde, kus on ööklubide ja pubide kompleks. Astu millisesse tahad. Tegu oli särtsaka ööklubiga. Aga miks ma seda jahu üldse ajan - tahtsin ainult mõned pildid üles panna. Jututuju mul enam eriti pole, sest kogu aeg on jube kiire, mul on pohmell ja varsti tulen nagunii koju ja saan kõigile ise oma seiklustest rääkida.
Kursakaaslased, korealane Bon ja kreeklane Stavros.
Justin ja Bon
Luigi ja Giuseppe
Giuseppe
Giuseppe, kes üritab Luigile minu mütsi pähe panna, ja Luigi, kes ei salli pildistamist
Bon ja Stavros

Giuseppe ja Luigi

pärast 5 õlut

Minu esimene külaline

2006-11-04T20:11:00.001Z

Selle nädala neljapäeva õhtust laupäeva hommikuni oli mul külas M. Tuvikene. Kirjeldan siis lühidalt, mida me ette võtsime.

Kõigepeale käisin ma Tuvikesel bussi vastas. Viisin ta oma ühiselamusse, et ta oma kompsud maha panna saaks, et mitte nendega mööda linna traavida.
Kui olime ühikasse jõudnud, tegime ühed teed ja väiksed juustusaiad (õigluse huvides olgu öeldud, et nendesse teedesse poetus osake Kirsi poolt mulle kingitud väikesest Vana Tallinnast - jah, siiamaani olid need pudelid puutumatuna riidekapis seisnud). Kui me köögis istusime, käisid sealt vahepeal läbi sakslane Johannes ja taiwanlane, kelle nime ma igaks juhuks siia ei kirjuta (vb minu kirjapildis tähendab see veel midagi roppu vms). Nendega sai siis Tuvike mõnusasti ära tutvustatud, kusjuures taiwanlasega sai räägitud ka veel small-talki teemal Eesti ja Inglismaa ilm hetkel ning lähitulevikus, veekogudes ujumise aeg aastas jne. Tuvike tunnistas hiljem, et seda small talki ajamist pole ta siiani veel ära õppinud.

Kui õige aeg kukkus, läksime siis väidetavalt portugali söögikohta nimega Nando´s (tegemist on kanarestoranide ketiga). Lõppkokkuvõttes olid menüüs siiski üsna tavalised friikad ja road ei olnud ülearu eksootilised (kana oli siiski päris maitsev ja kartulitel polnud ka viga). Üritasin oma toidule ka kastet lisada, ent sellal kui asiaadid punasest pudelist "extra hoti" kartulite peale uhasid, pani minul isegi "mild", "mediumist" rääkimata, silmad vett jooksma. Vietnamlane läks taiwanlase käsu peale mulle mingit "wild herbal" kastet tooma, kuna see ei olevat nii kange, ent toodud kaste osutus siiski umbes sama kibedaks kui sidrunimahl. Ahsoo - meie Tuvikesega olime ainsad, kes õlut jõid (ja veel minu ettepanekul, pean tunnistama).
Vahepeal tulid nimetatud söögikohta ka mu kursakaaslased - korealane Bon ja kreeklane, kelle nime ka igaks juhuks siia ei kirjuta. Küsimuse peale, mida nad siin teevad, vastas Bon, suu kõrvuni: "Looking for you, Edit". See oli nüüd küll ilus vale, sest õite pea avastasin ma nad kõrvallauas klaase kokku löömas (Boni klaas sisaldas küll vett, sest ta on minu meelest täiskarsklane).

Kuna shared-portsjon, mille Tuvike meile kahe peale tellis, oli ilmselt mõeldud neljale inimesele (sisaldas hiiglaslikku hunnikut kartuleid ja nelja kanakoiba), siis ei jõudnud me seda loomulikult ära süüa. Tuvike küsis võimaluse järele ülejäänud toit kaasa võtta, mille peale meile toodigi kolm pruuni paberkotti. Kühveldasime ülejäänud kartulid ja kanakoiva kotti, aga kui Tuvike sellesse kotti mõtliku pilgu heitis, arvas ta, et need on nii hirmus rasvased, ja et kes neid ikka tahab... Selle peale mõtlesime koti koos ülejäänud toiduga lihtsalt laua peale jätta ja minema kõndida. Ent Johannes, kes meie järel välisuksest välja tuli, oli selle koti abivalmilt kaasa võtnud, arvates, et olime selle laua peale unustanud.
Kuna me selle kotiga siiski ringi liikuda ei tahtnud, panime selle sinnasamma pubiukse kõrvale maha (sissepoole ust :s). Üks kahest - pubitöötajad pidasid meid kas hajameelseteks või tuli neil pärast meie veidra toitumiskultuuri üle pead murda.

Edasi läksid Johannes ja tema girlfriend supermarketisse šokolaadi ostma ja ülejäänud korterikaaslased ühikasse tagasi, meie Tuvikesega aga süütasime sigaretid (korterikaaslased nägid mind ilmselt esimest korda suitsu tegemas) ning läksime pubisid otsima.

Kuna ma teadsin, et Park Streetil (mis on ühtlasi üks Bristoli tsentrumi peatänavaid) on pubid riburada järjestikku, siis otsustasimegi esimesse enam-vähem sobilikku maha potsatada. Need pubid on kõik suhteliselt ühte nägu ja tegu, ning tänava poolt teostatud välisel vaatlusel pole neid kuigi hõlbus üksteisest eristada.

Esimene pubi, kuhu sattusime, oli kõige klassikalisem vaikne õllekas. Nurgas telekas, kust tuleb jalgpalli, kõrged puidust lauad ja kõrged toolid, suhteliselt hämar. Ei midagi halba ega ülihead. Ent kui Tartus selline oleks, poleks mul taolise külastamise vastu midagi.

Tegime siis selles pubis ühed õlled ja suundusime edasi. Järgmiseks sattus ette pubi kohe samas kõrval. All oli midagi ööklubi taolist ja ülakorrusel pisut viisakam koht, kus, nagu selgus, pidi samal õhtul esinema portugali lauljatar. Pilet maksis 3 naela ja tingimusel, et üleval suitsu ei tehta (kuna esineja ei kasutanud mikrofoni), antigi meile lahke luba üles minna. Kontserdikuulutusel oli pikkade mustade juustega naise pilt ja kiri Fado (kui ma nüüd jälle midagi ära ei vusserda). Arvasin, et tegu on lauljanna nimega, kuid nagu ma nüüd googeldades olen tõdenud, tähistab sõna "fado" ka portugali bluusi.

Läksime üles, ja tõepoolest - mustajuukseline naisterahvas laulis arusaamatus keeles südantlõhestavaid laule, silmad kinni. Muidugi oli tegemist küllaltki nauditava esinemise ja muusikaelamusega, ja nagu Tuvike mainis, polnud tarvis ühestki sõnast aru saada, et mõista, milline võiks olla laulu sõnum (täpsustuseks võiks öelda, et asi polnud siiski päris aus - tõlgendamist võis tublisti hõlbustada sõnaühend "mi amor", mida laulusõnadest eristada võis).
Eksootilise meeleolu suurendamiseks oli seinale lauljatari selja taha kinnitatud suur kirju õlarätt).

Suhtumine oli soe ja sõbralik. Lauljanna käis laulmise vaheaegadel laudade juures inimeste käest küsimas, kuidas neile meeldis ja kuidas läheb. Ka meie päritolu vastu tunti huvi, nii esineja kui kohvikuomaniku poolt. Tuvikese küsimuse peale, kas laulja on Portugalis ka kuulus, vastas kohvikuomanik, et tegelikult sai lauljatar kuulsaks hoopis Bristolis. Ning ehkki kõik lauad olid kuulajaid täis (tegu oli pisikese kohaga), võis toda õhtut pidada üllatuslikult väherahvastatuks - üldiselt esinevat portugallanna täissaalidele. Ka portugallasest kohvikupidaja ise oli 6 aastat tagasi Bristolisse tulnud ja oma eluga väga rahul.

Kui kontsert ametlikult lõppes ja enamus kuulajaid baarist lahkusid, ühines meiega ka kitarrimängija, kes Tuvikesest vaimustusse sattus ja temaga ka koos mõned laulukatked tegi. Vahepeal mängis ta meile mõned lood ning tema sõrmed käisid uskumatult kiirest. Lõpuks hakkas kitarr käest kätte käima ning lauljatar, kes oli ka vahepeal meie lauda istuma tulnud, haaras igast tinistatud viisijupist kinni, lastes oma võimsal häälel kõlada. Veider on sellist tugevat vibreerivat häält hästi lähedalt kuulata ja tunda.

Ka mina pidin pajatama, mis mind Bristolisse tõi, kus ja mida ma õpin, kuidas mulle siin meeldib jne. Muidugi libistasime selle meeldiva äraolemise kõrvale ka ohtralt õlut, ehkki baar oli ametlikult ammugi kinni.

Mingil hetkel baariomaniku kannatus siiski katkes ja ta avaldas soovi koju minna. Kuna alumine korrus oli veel lahti, otsustasime Tuvikesega enne ühikasse magama suundumist veel ühed sigaretid teha. Varsti saabus ka esinejateseltskond allakorrusele. Tuvike andis neile oma muusikapalade nimekirja koordinaadid internetis, et nad paari laulu kuulaksid, mis neile ehk äratundmisrõõmu võiksid valmistada. Lauljanna aga mainis, et õpetab Bristolis sambat, ning kirjutas üles mu telefoninumbri, juhuks, kui ma peaks huvitatud olema. Ta lubas sõnumi saata, ent õnneks (:P) pole ta seda veel teinud. Ei saa öelda, et ma ülearu huvitatud oleks.
Kokkuvõttes võiks öelda, et oli tore ja kuidagi ulmeline õhtu. Igal hommikul kooli vehkides ei oska arvatagi, mis toimub Park streeti pubide suletud uste taga õhtuti.

Igatahes kakerdasime siis ära ühikasse. Meie korteri ühiskoridoris olevat ma räusanud, et paras neile, tundku kah, mis mõnu on, kui keegi öösel lällab. Siis tegime veel köögis mõned juustusaiad ja hakkasime minu tuppa jõudnuna arvuti taga istudes Vana Tallinnat jooma. Tuvike tõmbas mu arvutisse Winampi, et esinejatele soovitatud lugusid ka mulle demonstreerida, mina aga otsisin netist meeleheitlikult laulu "Minu pruut", mis mul aga ei õnnestunud. Tegelikult oli see mul ka arvutis täitsa olemas, aga paraku ei võimaldanud minu konditsioon millegi peale eriti adekvaatselt mõelda. Samuti olevat ma msnis puumaga suhelnud, ent ka sellest kuulsin alles eile puuma enda käest. Aga väärt info saamiseks pole kunagi liiga hilja, kas pole?

Järgmine ehk siis reede hommik algas mul kohutava sügeluse ja lööbega. Üle terve keha laotusid nõgesekõrvetuse taolised kublas ja kihelemine oli lihtsalt kohutav. Ilmselgelt oli tegu allergiaga millegi vastu. Jälle üks asi, mille osas praktilistest kaalutlustest tingituna targemaks sain, on nõgestõbi. Kratsisin siis ennast usinasti, ent ei uskunud ometigi, et mu äkisti avaldunud tervisehäire meie päevastele ettevõtmistele takistuseks võiks saada.
Kui Tuvikesele hommikuhelbeid hakkasin serveerima, tundsin aga tugevat peapööritust ja minestus kippus peale. Käskisin Tuvikesel end ise teenindada ja vaarusin voodisse, lootuses kiirele paranemisele. Kui mõne hetke pärast end jalule upitasin, et kööki minna, avastasin peegilsse vaadates, et olen näost täiesti valge, isegi hallikas. Kuna Tuvike oli söömise lõpetanud, laua ära koristanud ja oma nõudki ära pesnud, ei vajanud ta enam minu abi ning ma otsustasin veel veidi pikutada, sellel kui Tuvike internetist Bristolis toimuvate meelelahutusürituste kohta informatsiooni otsides saientoloogiat tutvustavate saitide peale sattus ning neid hoolega uurima hakkas.

Veidi aja pärast hakkas mul juba veidike parem. Sõin ka ise natuke ning siis teatas Tuvike, et tema tahab külastada Arnolfini raamatupoodi, kus olevat hea valik filmi- ja kunstiraamatuid. Lõpuks seadsimegi jalad sinnapoole. Nimetatud raamatupood asub minu kodu lähedal, ühe Avoni jõe kanali ääres. (Avon on suur jõgi, mis voolab läbi Bristoli.) Tegelikult on Bristol uskumatult ilus koht ja on lausa patuasi, et ma sellega veel palju lähemalt tutvunud pole - tõtt-öelda pole tõesti lihtsalt aega olnud ja mitmekesi on ju ikka lõbusam kasvõi jalutada kui päris üksi. Ma pole ka jõudnud ühe Bristoli suurima vaatamisväärsuseni, milleks on Clifton Suspension Bridge (ehk siis Cliftoni rippsild). Aga kuna see oleks nõudnud üsna arvestatava distansti läbimist jõe kallast mööda ning et Tuvike oli päris külma ilma kohta liiga hõredalt riides (ainult kampsuniväel) ning pealegi väitis end olevat mitte-eriti-monumendimaia, siis sedakorda ei hakanud me toda silda külastama. Ja et Tuvike oli mulle eelnevalt öelnud, et ta sooviks tutvuda pigem pubide kui vaatamisväärsustega, polnud ma näinud ka ülearu palju vaeva, et end igasugu visuaalsete atraktsioonide asukohaga kurssi viia.

Seadsimegi siis sammud Arnolfini raamatupoodi. Tegelikult kuulub see kauplus Arnolfini avangardkunsti keskuse kompleksi, kus saab näha ka performance-kunsti ja moodsat tantsu. Ühte moderntantsu etendust kaalusime võimaliku õhtusisustajana, ent kuna Tuvike ütles, et tal on igasugusest modernsusest ja moodsast kunstist hetkel villand, jäi see plaan soiku.
Kui Tuvike oli kolm raamatut välja valinud ja ära ostnud (otsustamiseks kogusime end Arnolfini raamatupoe kohvikus), suundusime Bristoli õhtusesse jahedusse. Kanali ääres suitsetades nentis Tuvike, et Bristol on väga ilus linn. Tegelikult on jõe kaldad kogu ulatuses ütlemata kaunid ja nimetatud kanaliäärne vaid üks tibatilluke osa sellest.

Läksime apteeki otsima, et mulle mingit allergiaravimit osta. Tuvikesel tekkis soov ikkagi teatrisse minna (varem ühikas olime ühe variandina kaalunud pärast raamatupoes käimist kohe õlut jooma minna). Mõeldud-tehtud. Ostsime Hippodrome´i (Inglismaa üks suurimaid provintsiteatreid) kassast piletid balletietendusele "Alice in Wonderland". (Hippodrome asub muide otse minu ühika kõrval, õnneks aga paikneb minu tuba hoopiski ühiselamu katedraalipoolses osas, nii et hipodroomilt kostev lärm mu und eriti ei sega.) Käisime veel ühikast läbi, et pisut keha kinnitada, ning siis suundusimegi teatrisse. Läksime baari ning võtsime kumbki pokaali punast veini. "Hipodroomi" näol pole tegemist mõne väga piduliku ooperiteatriga, ent ega ta nüüd kummalegi "Vanemuisele" ka eriti alla jää.

Meie kohad olid kõige paremas ja kallimas sektoris, ehkki, nagu pärast selgus, oleksime kolm korda odavamalt ka põrandale küllaltki normaalsed kohad saanud. Etendust ei hakka siin sügavamalt analüüsima - võib vaid täheldada seda, et kõige rohkem meeldis lavakujunduse leidlikkus ja mõnede osatäitjate koreograafilised sooritused.

Vaheajal läksime jalutama. All fuajees nägime lauda veiniklaaside ja suupistetega. Kuna arvasime, et tegu võib olla piletihinna sees oleva boonusega, ulatus Tuvike mulle juba valge veini pokaali, ent õnneks jõudis ta enne, kui ma sellest rüübata jõudsin, märgata, et tegu on konkreetsete piletite omanike poolt ettetellituga.

Kui etendus läbi sai, suundusime mõnda pubi otsima. Läksime jälle Parki streetile õnne otsima. Ühe liiga ülerahvastatud ööklubi ees seisev turvamees soovitas meile kohta nimega Woods. Kahjuks oli ka see baar liiga täis. Tuvike avaldas soovi elavat jazzi kuulama minna ning pubi Woods (eriti laiuselt) hiiglaslik turvamees soovitas meile džässibaari "Old Duke". Läksime sinna taksoga. Kohale jõudes tabas meid meeldiv üllatus. Tegu oli vana boheemlasliku kohaga (olustik meenutas külastajate ja interjööri poolest loomulikult Zavoodi), ent oli ehk mõneti veelgi vahvam. Rastapatside ja näorõngaste kontsentratsioon indiviidide lõikes oli päris kõrge. Istekohad olid paksult rahvast täis, ent see ei paistnud kedagi häirivat - seisti, õlleklaasid käes, vesteldi, suitsetati ohtralt, mõni kuulas ehk ka esinejaid, kelleks oli kamp pubinurgas istuvaid vanu jatsupeere (heatahtlikult öelduna), kes olid sinna mängima tulnud ilmselt puhtast musitseerimisrõõmust. Pubi seinal oli pilt, kus laiade pükstega noormehed poseerivad sellesama Old Duke´i ees - niisiis võib eeldada, et see koht oli olemas juba vähemalt 35 aastat tagasi. Old Duke´i koduleheküljel tasuks tähelepanu pöörata eriti piltidele. Et Old Duke (nime saanud muide Duke Ellingtoni järgi) on ka Wikipedias ära märgitud, räägib juba enda eest. Kivi tuleks aga visata Lonely Planeti meeskonna kapsaaeda, kes oma paksus ja muidu väga asjalikus Suurbritanniat tutvustavas raamatus (mille armas Lohe mulle kinkis, suur aitäh :) ) pole seda suurepärast kohta mainimisväärseks pidanud. Kõik külalised, kes Bristolisse tulevad, vean vastuvaidlemist ootamata sinna. Tuvike ütles, et tema pole Londonis sellist kohta veel leidnudki. Ainus ja väga suur miinus võrreldes Zavoodiga on see, et pubi pannakse ka reedel ja laupäeval kell kaksteist kinni, ent see on Inglismaal tavaline. Tuleb vist lihtsalt varem pihta hakata.

Kui Old Duke´is kontsert läbi sai, suundusime teise elava džässi baari nimega Tantric Jazz (see baar on Lonely Planetis täitsa olemas). Ka nimetatud paiga kohta ei saa midagi halba öelda, et vana djuukiga siiski võrrelda ei anna. Tegu on pisut teiseilmelise ja natuke teisele kontingendile suunatud kohaga. Olid pisut vanemad ja soliidsemad inimesed. Ütleksin, et Old Duke on nagu Zavood ja Tantric Jazz nagu Illegaard. Heakene küll. Tegime siis veel mõned õlled ja sõime mingeid pannkoogitaolisi asju maguskartulikastmega. Siis hakkasime ühika poole löntsima. Olime veel enne vaielnud, kuhupoole ühikas jääb. Tõde peitus kusagil vahepeal. Üks purupurjus noormees ütles meile suuna ja siis nägime, et Hippodrome oligi kohe sealsamas.

Tuvike soovis veel enne uinumist ühed dringid teha. Ehkki olin väga väsinud, tõmbasin kuulekalt hommikumantli selga ja otsisin järgmise Vana Tallinna riidekapi sügavustest välja. Sellel kui Tuvike vannitoas toimetas, istusin mina pudeliga köögis ja ootasin. Kui aga Tuvike mind pooleliitrise 45% Vana Tallinnaga köögis istumas nägi, puges talle hirm naha vahele. (Kontrast pisikese ja lahjema Vana Tallinnaga oli liiga suur.) Oli tal ju tarvis hommikul vara tõusta, et bussi peale ja tööle jõuda.

Kui ka selle öö olin kuidagi ära sügelenud (hommikuks olid jalalabad ja sõrmed paistes, nii et sõrmused enam üle nuki ei läinud), hakkasime tegema ettevalmistusi Tuvikese ärasõiduks. Käisin poes piima ja muude hädavajalike produktide järel, Tuvike kinnitas väga põgusalt keha ja hakkasime bussijaama poole astuma. Tee peal jäi meile ette bussifirma National Express piletipunkt, kus Tuvike oma return ticketit valideerida soovis. Tuli välja, et vabu kohti oli alles ülejärgmisele bussile, millega Tuvike poleks päris kindlasti õigeks ajaks Londonisse jõudnud. Pärast pikki vaidlusi teenindustöötajaga jõuti kokkuleppele, et mees valideerib pileti ülejärgmisele bussile ja mingu Tuvike vaatama, ehk on vabu kohti. Nii oligi. Tuvike sai õnnelikult esimesele väljuvale bussile ning läinud ta oligi. (Tuvike oli muide sel hommikul veel maininud, et talle väga meeldis Bristolis ja pelgalt Old Duke on juba väärt, et siia tagasi tulla.)

Mina läksin nukralt ühikasse üksinda sügelema. On ikka veidi küll, kui inimene, kes on sinuga mitu päeva koos olnud ja veel eesti keeles rääkinud, ühtäkki lahkub. Ma ei viitsinud isegi õudusfilmide festivalile minna, istusin ühikas ja lugesin naistefoorumeid. Selline jõuetuse tunne oli ja allergia tõttu polnud kuigi hea olla ka. Teade näitlejatega juhtunud õnnetusest mõjus veel halvavamalt. Õhtuks paistetasid mul ka huuled üles. Magama minnes ei keeranud ma isegi ust lukku. Mõtlesin, et kui hakkan näiteks ära lämbuma, saab äkisti keegi appi tulla. Õnneks nii hulluks asi ei läinud.

Eile tegelesin suurema osa õhtust Londoni piltide üles treimisega. Täna ei läinud ka seminari, sest mõtlen sellest ainest vaikselt loobuda. Paar minutit peale seminari ametlikku algusaega helistas murelik Luigi, küsides, kas ma ei kavatsegi seminari tulla (ta pidi nimelt ettekannet pidama). Et ta olevat ihuüksi professori ukse taga ja polevat eriti ette valmistunud. Valetasin, et mul on näo peal allergianähud (mis tegelikult juba eilseks läinud olid) ning et ma ei hakka tulema. Nüüd ma siis pajatangi oma seiklustest Tuvikesega ning kohe lähen poodi, et midagi hamba alla osta. Adios!

Tunnen, et ilmselt hakkavad mul õige pea kõrvad valutama, see on aga minu arvates üks jubedamaid valusid. Häppi böösdei tu mii :s

London

2006-11-01T19:55:00.000Z

Kuna täna on jälle üks esimesi päevi sellises
ajaarvamises, mil oman privileegi oma ühikatoas netilehekülgi kasutada, ning et pole ka toru-kuklal kiire-kiire (ainult üks mitmekümneleheküljeline artikkel ongi homseks lugeda), siis üritan kähku need korduvalt nõutud Londoni-memuaarid praegu kirja panna. Sellised toimingud nagu ühe avalduse faksimine (mille täna tegemata unustasin) ja laualambi muretsemine peavad paratamatult kuhugi lähitulevikku lükkuma.

Tänasest päevast veel nii palju, et ostsin tulevaste võimalike külaliste tarbeks mõned toidunõud juurde ja käisin matkapoes ka madratseid vaatamas. Ja vaktsineeritud sain kah, kiip las ootab, steriliseerimise peale pole hetkel veel mõelnud. Mu kursavennast itaallase Luigi tarvis peaks mul vist küll miski saatja kuklal olema, nii et ta saaks mu ajuvõnkumiste üle arvet pidada ja minuga kuidagi virtuaalselt diskuteerida. Reaalis paraku ei jõua ma temaga nii palju kohtuda, kui ta ehk vajaks.

Ja veel - b-hepatiidi vaktsiini soovijaid vaadatakse siin nagu potentsiaalseid narkomaane või midagi sellist. Ja ma pidin veel tudengite terviseteenistuse registratuuris eriti kõva ja selge häälega ütlema, milleks ma tulin, nii et kõik ooteruumis istujad kõõritasid (kuna ma ei osanud seda hepatiiti inglise keeles arusaadavalt hääldada) :s Süstiv medõde küsis korduvalt ja korduvalt "is it for any particular reason" ja "is it some routine vaccination in your country" jne. Oeh. Meningiit C vastu peaksin nüüd kah immuune olema (eraldi vaktsiin, of course).
Aga Londonist siis. Kuna oli juba ammu plaanis Londonisse Tuvikesele külla minna, sai see hulljulge tükk siis lõpuks ära tehtud. Sõit pidi toimuma reedel, kuna Kärjel olid reedel veel mõned loengud. Kuna minul oli reede vaba ja Fee naer Tuvikese telefonis kõlas ahvatlevalt, otsustasin sinna juba varem maabuda.

Ehkki jõudsin Bristoli bussijaama juba enne kella nelja, sain pileti alles kolmveerand kuuesele bussile. Seniks vaatasin Bristoli shoppingukeskuses ringi. Bussijaama naastes jõudsin selle vahetus läheduses ka ära eksida, ent ühe lastega pirukaid mugiva emme ehmatamine tee küsimise asjus andis soovitud tulemusi.

Londonisse jõudsin umbes kella üheksa paiku, olles Tuvikesega bussi sihtpunkti osas mitmeid (minu poolt) kergelt murelikke kõnesid vahetanud. Kuna mulle ei jõudnud hoobilt kohale, mis on hand-luggage peatus (mis asus Earl´s Courtil ehk Tuvikese kodu vahetus läheduses), siis põrutasin otse linna teise otsa lõpp- ehk siis keskpeatusesse välja. See läks meile maksma tunni pubiaega ja jaama vastu tulnud Tuvikesele taksoarve (väidetavalt oli see taksosõit tema jaoks elamus, aga ilmselt ütles ta seda vaid minu lohutamiseks). Aga pole hullu - kuna Tuvike oli alles 14 tundi tagasi eelmise napsutamise lõpetanud, tundus viimane allesjäänud tunnike (Inglismaal suletakse pubid umbes kl 11-12) päris paras olevat.
Edasi ma vabandan pädevate asjaosaliste ees, et ma ei mäleta tänavate, väljakute, pubide ja joogimarkide nimesid. Võite kommentaarides täiendada-parandada.

Pidime minema Portobello tänavale, kus asub maailma suurim antiigiäritsejate meka, ent mitte see ei huvitanud meid tol õhtul. Kuna lähenesime sellele mingist tundmatust küljest, siis ei tundnud Tuvike õiget kohta ära ja otsustasime taksoteenuseid kasutada. Kui olime uhkelt tagaistmele maandunud, ütles Tuvike pretensioonikalt "Portobello". Taksojuht kõõritas taha ja küsis, kas me tahame tema kulul nalja teha. "It´s right here, fifty metres!" Nii lõppes minu esimene taksokogemus Londonis.

Läksime siis pubisse, mille nime ma ei mäleta, ja selle pole ka ilmselt tähtsust. Tuvike lubas mulle oma lemmikõlut osta (selle nime ma ka ei mäleta, ehkki sellel on tähtsus). Varsti oligi minu ees laual keskmisest nooblim pudel keskmisest nooblima õlleklaasiga. "Eks ole selline hapukas, seisnud kasemahla maitsega?" küsis Tuvike särasilmil. Jah, õlu oli väga hea, ent kasemahla maitset ma selles siiski ei tuvastanud (ehkki ma Tuvikese meeleheaks alguses vastupidist väitsin). Tuju muudkui tõusis iga lonksuga üsna kähku ja keelepaelad läksid aina enam valla. Kui ma natuke hiljem pudelit uudishimulikult sõrmede vahel veeretasin, avastasin ka alkoholisisalduse, milleks oli 8,5%. See oli muuseas üllatuseks ka Tuvikesele endale, kes polnud plaaninud halva naljana mulle nii kanget õlut osta (tema enda sõnad). Siis julgesin ka mina tunnistada, et tegelikult polnud ma maitsebuketist kasemahla eristanud. (Mäletate lugu poisist, kes mäluaugu piirilt paugupealt tagasi jõudis, kui kuulis, et õlu vaid kolmeprotsendine on :P ). Lõpuks kõlbas Tuvikesele ka kompliment, et see on vähemalt kaheksaprotsendistest õlledest parim, mida ma maitsnud olin (kui arvestada, et nii kangetest õlledest olen maitsnud vaid Bocki, Sarvikut, karupeeru, aastakäiku jne, ei kõla see just suure tunnustusena - aga tõesti, sellist jooki pole piinlik ega vastumeelne ka olenemata alkoholi mahuprotsentidest manustada). Kui Tuvike mulle nime meelde tuletab, oskan soovitada ka!

Kui kellaosutid hakkasid näitama tundi, mil küürakas Tabagnino (tegelikkuses küll pirakas mustas ülikonnas mees) baaris oma ringe tegema hakkas, pea kohal võimsad tuled lõõmama lahvatasid ning muusikagi aukartlikult vaikis, hakkas rahval äkisti kiire. Ehkki õlut oli müüdud meile ehk maksimaalselt 10 minutit tagasi, tõmbusid koomale turvamehe ringid meie laua juurde ja eemale, ning hääletoon muutus järjest resoluutsemaks. Lõpuks kõlas vaid lakooniline "Time to go," mis enam vastu vaidlema ei kutsunud.

Hakkasime siis Tuvikese ja Olavi residentsi poole astuma, kui avastasime teise baari, mis oli veel tunnikese lahti. Seal oli kliima märksa sõbralikum ning õlu lasti rahus lõpetada. Selleks ajaks oli tuju juba üsna lustakaks muutunud. Läksime veel poest ka läbi, kus Tuvike ostis veel kaks õlut (mille nime ma ei mäleta, aga selle pole enam tähtsust). No igatahes õhtu lõppes ingveritee joomisega ja sellega, et ma ei saanud kaasavõetud kilekoti (kus magamisriided sees olid) sõlme enam adekvaatselt lahti, vaid olin oma tudumundri kättesaamiseks kilekoti mässumeelselt lõhki kiskunud, nagu hommikul avastasin. Ahah - olgu ära märgitud, et Tuvike kui äärmiselt nunnu džentelmen magas põrandal kummimadratsil ja külmetas õhukese lina all, kui mina tema voodis sooja teki all õndsat pohmakas põrsaund välja magasin.

Järgmisel hommikul tahtis Tuvike hommikusöögiks mune ja peekonit teha ja viskas juba peekonid pliidile. Aga kui ma duši alt välja tulin, oli Tuvike kuhugi kadunud. Kui ta naases, olid tal kilekotis maisihelbed ja jogurt. Kuna enesetunne polnud kiita, oli Tuvikesel juba peekoni nägemisest süda pahaks läinud.
Enne, kui majast lahkusime, moodustasin koridori aknarenni peale tikkudest sõna "Tuvike" (tervet maailma ja paari uiske pole veel preemiaks saanud, aga kuna Tuvike pole Lumekuninganna, on tema auhinnad hedonistlikumat laadi :) ).

Järgnevalt läksime linna peale laiama. Tuvike võttis õhtuste plaanide fikseerimiseks ühest ajalehepoest ajakirja? teatmiku? päevalehe? nimega "Time out", kus kõik Londoni meelelahutus- ja kultuuriüritused koos toimumise aja ja kohaga ära olid toodud. Pärast seda läksime Väikse Veneetsia äärde jalutama. Ma ei viitsi kirjeldada, kui ilus see oli, kuna ma peatusin iga poole sammu tagant, et midagi pildistada.

Meeldejäävaim asi selle paiga juures olid paadid, kus inimesed aastaringselt elasid. Toataimed katusel ja puha. Siis olid seal ka hõljuki- tüüpi majad, mida nimetaks pigem villaks kui suvilaks. Aga paate oli jah igat masti, värvi ja nimedega. Nii palju kui me nendest akvaariumi-tüüpi kodude akendest sisse vaatasime, tundusid täitsa sweet home moodi. Jalgrattad pardal jne. Mõtlesin, kuidas sellisest paadist näiteks peokleidi ja -kingadega välja ronida oleks. Nimed olid ka vahvad, näiteks "Dionysus", "Archimedes" jne. Lemmikuks jäi siiski paat nimega "Wet dream", kus kaks ontlikku vanainimest sirge seljaga üksteise vastas istudes raamatut lugesid.

Minus ärkas raisku läinud ornitoloog, sest pildistatavates meelisobjektideks jäid kõikvõimalikud veelinnud (ja vähemalt üks tuvi). Pildistasin ka ühte koera, aga kuna ta just parajal hetkel Tuvikese taha jooksis, võib seda fotot võrrelda Karlssoni joonistusega jänestest rebase kõhus.

Igatahes varsti sõitsime metrooga Kärjele vastu. Pärast tükk aega kestnud tühja tunglemist rahvahulgas ja mitmeid tulutuid üritusi Kärje tumma telefoniga ühendust saada nägime teda siiski - reibas ja rõõmus, uue mütsiga, muidu nagu Kärg ikka. Esimese asjana läksime vist sööma (ei meenu, et enne mõnes kingapoes oleksime käinud). Läksime ühte itaalia restorani, kus sõime pitsat ja salatit. Edasi liikusime veidi Londoni kesklinnas ringi.

Läbisime mitmeid square´e ja vaatasime mitmeid monumente (ehkki Tuvike pole enese sõnutsi eriti monumendimaias). Muuseas leidis Kärg endale ka ühe talvesaapa, teine oli kuskil laos kadunud (kuna üks saabas pole kõige mõistlikum ost, lükkus lõpplahendus edasi). Kärg ilmselt ka kirjutas oma blogis, kus ja mis, nii et ma ei hakka üle kordama. Ahsoo - enne restoranis istudes olime ka üpris pikalt hilisõhtuste plaanide üle arutlenud (õigemini tegid seda rohkem Kärg ja Tuvike). Valik langes lõpuks bluusiartisti Michael Roachi kasuks (kontsert pidi toimuma pubis nimega Spitz).

Igatahes (ma ei jaksa enam pikalt kirjutada) lõpuks me sinna Spitzi ka jõudsime. Tegu oli suhteliselt eklektilise kohaga. See pubi, mida nimetaksin isegi kompleksiks, koosnes vist vähemalt neljast eri osast, millest üks osa olid lihtsalt lauad väljas (nagu jaanitulel šašlõki söömiseks), üks osa meenutas veidike restorani ja ülemisel korrusel oli midagi, mida võiks Sõbra maja saali eriti pisikese versiooniga võrrelda. Pime ruum - lava ühes seinas (selles ruumis siis kontsert toimuski). Paistis, et tegu oli suhteliselt kuulsa artistiga, kuna mingide fraaside ja kildude peale lava ees olevates laudades istuv fänkond andunult plaksutas. Muusika ise varieerus kantrist vanaaegse bluesini. Ja hääl oli Mikul ka suht hea. Kuna Michael Roache on maailmas mitu, siis panen siia igaks juhuks tema kodulehekülje lingi
pildi.

Nii. Õhtul käisime poest läbi ja Tuvike ostis veini. (Tagasi tulles nägime, et tikkudest kiri "Tuvike" aknarennil oli vahepeal muutunud kirjaks "Mina ka".)

Igatahes istusime umbes kella kolmeni üleval ja vahtisime delfist lollusi, mida Kärg on oma blogis juba kirjeldanud. Ja läksimegi varsti ära magama. Enne, kui oleksime põhku pugeda jõudnud, jõudis veel Olavi ka koju.

(Kas teate - kui ma polnud veel Londonisse jõudnud, oli Tuvike minu käest küsinud, mis värvi voodipesukomplekti ta lisaks olemasolevale ostab. Ma soovitasin spontaanselt lillat. Ja mis selgus - tal oligi lilla voodipesu, ehkki juba varasemast ajast, mitte minu nõuande peale soetatud! Tuvike teatas napisõnaliselt ja resoluutselt, et minu soovitus lilla voodipesu kasuks on umbes sama etteaimatav kui see, et ma kingapoes punaste saabaste poole jooksen :s)

Kui mitte arvestada seda, et mul hakkasid öösel jalanärvid valutama nagu aastaid tagasi, et ma vastu hommikut uneriiete väel mööda korterit oma käekotti ja selles peituvaid valuvaigisteid otsisin, ja muid minu subjektiga seotud aistinguid, möödus öö rahulikult. (Valuvaigistit sain muide ühe noormehe käest, kes elutoas laua taga istus ja pardliga habet ajas; ta otsis vajalikud tabletid samuti samas korteris elava neiu ridikülist välja, kommenteerides veel enne - "kui siit muidugi on võimalik midagi üles leida".)

Hommikul jalutasime/loivasime/kulgesime (muudmoodi selles massis liikumist nimetada ei saa) mööda-läbi-piki suurt riide- ja muu nänni turgu.(---) Lõpuks jõudis kätte hetk, mil me pidime Tuvikesest lahkuma. Hetk oli kurb, ent tulevikku vaatav. Pisarateni asi ei läinud. Igatahes astus Tuvike bussi peale, et kella kolmeks tööle jõuda, meie aga Olavi ja Kärjega läksime Hyde Parki jalutama.

On ikka suur ja võimas küll. Seal mängiti jalgpalli ja jalutati koeri. Üks araablase välimusega mees ässitas oma valget nässut oravatele kallale. Noh, kätte poleks see kuts ilmselt ühtegi saanud, aga ikkagi oli veits õõvastav vaadata, kuidas orav kangestunult puu otsas kükitab, kui koer meeleheitlikult puu all klähvib.

Igatahes sai jälle usinasti metshanesid ja muid linde pildistatud.

Midagi väga erilist enam ei juhtunudki.

Olavi rääkis oma teenistuskäigust Londonis ja muidu elust-olust, lisaks arutlesime näiteks selle üle, kui palju peavad vanemad pappi köhima selleks, ent nende lapsed saaks Hyde Parkis ratsutamistrennis käia (jah, seal oli selline nähtus).
Kui olime Hyde Parkist väljas, leidsin veel õõvastava ja kurva monumendi sõjas hukkunud loomade mälestuseks, aga sellest tegin mitmeid fotosid ja verbaalsel mölal pole mõtet.

Nii. Igatahes õhtul kella kuueks olin Bristolis tagasi ja elu läks edasi nagu vanaviisi. P.S. Sel hommikul oli Kärje varem välja vaadatud üksikule saapale ka paariline üles leitud. Ja need saapad on ilusad - küll näete, kui Eestisse laekume :P

Sellega seoses tuli mulle meelde, et täna oli ka siin esimene külm ilm. Ilma kinnasteta ja kingadega oli juba täitsa ebamugav (paljaste säärtega miniseelikutes friigid polnud aga tänagi veel kuhugi kadunud). Uuh, kuidas ma vihkam shoppamist (ma pole siin endale mtte ühtegi uut hilpu soetanud), ent varsti tuleb see needus siiski ette võtta - saapad ja trennipluus vaja hankida. Ja minu käest moehuvilised poodide kohta infi ei saa, vot nii kade olen.

a

2006-10-22T19:02:00.000+01:00

Eile oli natuke melanhoolne õhtu. Sirvisin arvutis oma vanu kaustu, lugesin vanade tunnetega kirjutatud tekste ja vanade tunnetega saadud sõnumeid, millest mõned olen siiski arhiveerinud (vabandan asjassepuutujate ees, kui mõni neist kunagi siia peaks sattuma). Ja mul hakkas ühtäkki kahju oma Tartu-noorusest, mis oma vanal kujul ilmselt enam kunagi tagasi ei tule. On tunne, nagu mingi uks oleks jäädavalt kinni läinud, ja paotunud praost ma enam tervenisti läbi ei mahu. Ainult hallid varjud jäävad romantilistesse kohtadesse patseerima, et nukralt lumeräitsakate vahelt viibata, kui neile arglik pilk heita. Tahtlikult ja õhinal olen oma lapsepõlve lõhkunud. Kui ma Tartusse tagasi lähen, ei leia ma seal ilmselt enam rahu, ei leidnud tegelikult juba ennegi. Ometi tunnen ma alles siin, kui armas see koht ja sealsed inimesed mulle siiski on. Tahaks teiega juba Toomekal lumehangede sees peeti juua!

Aga siin on tunne, nagu ma oleksin keset midagi suurt ja ulmelist. Kui istud ühes pisikeses ruumis koos maailmakuulsate filosoofidega, keda oled kõikvõimalikes avaldustes mulje avaldamiseks maininud ja kirjatöödes tsiteerinud, teadmata, millised nad välja näevad... Nad naeravad ja vestlevad, õhkkond on täiesti sundimatu, bakatöös tsiteeritud külalisesinejal on kõrvarõngas kõrvas, ta viskab muhedat nalja ja meenutab välimuselt Benny Hilli... Väljas sajab sooja vihma, õhtul istud pubis inimestega, kellest enamuse olemasolust sul nädal aega tagasi aimugi polnud... Öösel jalutad vastsete tuttavatega imeilusas öös ja lähed kontvõõrana mingile laevale erapeole... Jah, ma ei tahaks, et see unenägu veel läbi saaks.

ühikakaaslaste kaaslastest

2006-10-22T18:49:00.000+01:00

Tundub, et ma olen siin ainus vallaline inimene. Igatahes täna öösel oli taiwanlasel girlfirend külas. Nüüd nad seal itsitavad köögis suure seltskonnaga ja mina kuulan kadedalt pealt. Sel nädalal on minu kord prügi välja viia, ning kui hommikul väljaviimiseks seina äärde valmis tõstetud prügikott kummuli vajus, kukkus sellest välja kasutatud kondoom. :s Aga nii ma seda asja ei jäta, ja kättemaks ei kätke mitte verbaalset noomitust :P

Veidi hiljem. Ja mitte ainult. Mijial on ka boyfriend külas. Õnneks viib alates homsest taiwanlane prügi välja, haahaa / me hõõrub sadistlikult käsi kokku.

body shock

2006-10-15T14:25:00.000+01:00

Kuna alkoholi ma siin ei tarbi, siis täidan ma oma õhtuid pisut teistsuguste meelelahutustega. Näiteks eile tuli mulle meelde, et olin enne Inglismaale tulekut näinud saatesarja "Kaunitar ja geenius" kolme esimest osa. Mõtlesin, et otsiks ka ülejäänud seeriad üles ja vaataks, kuidas meie vahvate kangelaste seiklused edasi kulgesid. Sattusin aga otsides otsapidi millelegi hoopis köitvamale, mida ei saanud mitte jagamata jätta. Need olid sarja Body Shock kolm dokumentaalfilmi. Mõtlesin enne igaühe algust, et vaatan kümme minutit ja siis hakkan esmaspäevaseks seminariks lugema. Aga võta pepust - kõik kolm 50-minutist filmi said otsast lõpuni ära vaadatud. Tulemuseks oli see, et söögiisu oli kadunud ja unenäod keeras ka natuke rikki. Ärge peljake - tegu pole siiski millegi eriti õõvastavaga - lihtsalt mõtlemapanevaga.

http://www.youtube.com/watch?v=7NTuymwFlpk&mode=related&search =
Õhtused praemunad jäid tegemata.

http://www.youtube.com/watch?v=85jNxBofuD8&mode=related&search =
Ja meid ajab kortsuvastaste kreemide vahel valimine hulluks!

http://www.youtube.com/watch?v=lPHLU2c7-sw&mode=related&search =
Seoses kolmanda videoga tahaksin põgusalt rääkida Saul Kripke pärisnimeteooriast, mida lõputöös laiema teemaga seonduvalt käsitlesin. Nimelt väitis Kripke, et pärisnimi on jäik tähistaja, mis tähistab inimest kõigis võimalikes maailmades, ükskõik, millised on selle inimese empiirilised omadused. Nt Aristoteles jääb Aristoteleseks, ükskõik, kas ta oleks olnud Aleksander Suure õpetaja või mitte. Nimelt olevat inimesel mingi olemuslik omadus, mis teeb temast just nimelt selle inimese ja mitte kellegi teise, ükskõik kui palju inimese muud empiirilised omadused ka ei muutuks. Kuna minu üheks vahe-eesmärgiks oli kõikvõimalike "olemuslike olemuste" kahtluse alla seadmine, kasutasin näitena ka sellist juhtumit, mille konkreetseks näiteks film on (filmis näidatud laps polnud mu bakatöö kirjutamise ajal veel sündinud). Kust jookseb piir, mil inimene on üldse inimene? Mis on eri indiviidiks ja inimeseks olemise eeltingimus? Kas surnukeha, mida lahkunu nimega tähistatakse, on sama inimene? Kas ilma ajuta sündinud laps on inimene? Kas laps, kellel peaaegu ainult aju on, on eraldi inimene? Kas siiami kaksikud on eri inimesed? Aga kui nad jagavad ühist aju? Mis saab vihmaussi "olemuslikust omadusest", kui ta pooleks läheb ja kumbki pool iseseisva poole külge kasvatab?
Antud film püstitab teatud eksistentsiaalseid ning sellega seonduvalt ka eetilisi küsimusi. Lõputööd kirjutades oli sõnu loopida ausalt öeldes kergem kui sellist asja ka tegelikult näha.

Uhh, ma õkva ei julge neid Mind Shocki filme vaatamagi hakata, jube palju on homseks veel lugeda (meditsiini ajaloo ja filosoofia kohta, muide :) )

Mõni aeg hiljem. Jäin ikkagi vaatama. See film jooksis vist hiljuti mingis Eesti telekanalis kah. Tõstatab veel kord küsimusi inimeseks olemise kohta.
http://www.youtube.com/watch?v=BsfvSWljqpc&search=documentary%20bodyshock%20born%20with%20two%20heads%20conjoined%20twins%20craniopagus%20parasiticus%20medicine%20medical

Ohh, kõht on tühi. Halvaad tahaks, aga seda ma siinsetes poodides pole trehvanud. Tegelikult kõnnin ma magusalettidest kauge kaarega mööda, ehk seepärast siis.

Ühikast ja naabritest

2006-10-14T15:49:00.000+01:00

Algus polnud mu ühiselamu puhul paljutõotav. Eelnevalt majutuspakkumisi uurides olin oma tähelepanu koondanud sellele, kus võimalikult odavalt läbi saaks. Minu ühiselamu Chantry Court tundus selles mõttes sobivaim. Toonitasin ka avalduses, et odavus on minu jaoks koha valikul kõige olulisem argument. Hinda üritasin alla kruvida veel sellega, et soostusin viibima flatis, kus 5 toa peale on üks vannituba ja tualettruum.

Kui küsiti korterikaaslaste soolise kuuluvuse eelistuste kohta, tegin ristikese kasti kirjeldusega "no preference" - seksuaalse orientatsiooni kohta õnneks või kahjuks kusagile mingit märget tegema ei pidanud.
Mis aga puutub muudesse tingimustesse, siis peab tunnistama, et eelistasin suitsetajate seltskonda. Seda esiteks juba seetõttu, et arvasin nende elustiili enda omaga paremini kattuvat. Sattusin siiski mittesuitsetajate juurde. Jääb nii, mõjub paremini ka mu enese tervisele ning mõte pidevalt õhus hõljuvast tubakalehast tundus ka mõneti pelutav.

Kui olin esmakordselt ühikauksest sisse saanud, teatati mulle, et minu kontolt pole õnnestunud ettemaksu võtta ning et kui mul makstud ei ole, siis pole lubatud mulle ka võtit anda.
Ulatasin neile siis oma pangakaardi. Teatati, et nende masin seda ei aktsepteeri. Tagatipuks tuli neiuke veel sellise mõtte peale, et mu pangakaart UK-s üldse ei kehti. (VISA kaart!) Kuna muid pangakontosid ega vastavaid pangakaarte mul ei ole, võib vaid ette kujutada, mida ma sisimas tundsin (ilma rahata poleks ka hotell eriti hästi kõne alla tulnud). Viimases hädas üritasin sularahaga proovida. Pangaautomaat igatahes soovitud tehingut võimaldas ning nii ma nõutud summaga õnnelikult ka office´isse kappasin. Tegin kõne Hansapanka, kust mulle öeldi, et mu kaardiga on kõik korras ja et kontrolligu ma oma makselimiite! Jah, just selles kogu tõde peituski, miks nad mu kaardilt varem raha kätte polnud saanud. Ma miskipärast ei samastanud seda kaardiga ostude eest tasumise olukorraga.
Siinkohal hoiatus Hansapanga tudengikaardi kasutajatele (teate küll, see ilus sinine, võimalus veel kolme tonniga miinusesse ka minna, kui vastavad korraldused tehtud). Ehkki teatud inimene, kes mulle selle kaardi organiseeris, toonitas korduvalt, et tegu on tavalise deebetkaardiga, kui ma krediidivõimalust kasutada ei soovi, on kaardi nimi ametlikult Visa credit. See tähendab, et võib tulla ette olukordi, kus krediitkaardiga makstes lisandub mingi protsent teenustasu taolist asja. Ja minu Visa credit, "tavaline deebetkaart", esineb sellisel juhul siiski krediitkaardina. Teenustasu aga näiteks kaardiga mu ühika administratsioonile makstes on sellisel juhul 5%. Ja see pole 912.50 naela suurust kvartalimaksu makstes üldse mitte väike summa. Kui jõulude ajal Eestisse pääsen, olen targem ja teen endale tõesti päris tavalise deebetkaardi ka ära. Kõikvõimalikud 5%-lised soodustused, mida olen nimetatud tudengikaardiga makstes saanud, ei kaalu kindlasti üles seda ligi 1000-kroonist summat, mille ma viimati renti makstes kaotasin (tänu vahvale krediidivõimalusele, mida ma muuseas kordagi kasutanud pole).

Kui olin oma tuppa saanud, toodi mulle varsti köögiriistade ja voodiriiete komplekt, mille olin eelnevalt tellinud. Kas pole irooniline, et siin, kus peetakse ilmselt märksa rangemat sugulist karskust kui kodudes, on sellised leidlikud linad, mis kummiga madratsinurkade külge kinni käivad. Siple palju tahad, lina ei rullu kukla alla kokku.

Kell lõi kolm. Mingist kõrvalhoonest hakkas kõlama vali kellamäng, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. See kestis järjest peaaegu kaks tundi. Jõudsin juba paar vihapisara alget välja meelitada, majutuse üldkontori telefoniumbrit otsima hakata ning otsusele jõuda, et siin ma elada ei suuda. Ei hakanud isegi magamis- ja söögikomplekte pakendist välja kiskuma. Sest ma juba teadsin, et 8 tunni magusa une asemel ootab mind öösel 100 sirakat trumminahkadele.
Ja minusugune insomniakk saaks sellistes tingimustes õite pea infarkti.
Siis tulid meelde veel internetifoorumist loetud hoiatused Chantry Courti kohta - küll olevat siin toimunud üleujutusi, küll segavat öist und ümberkaudsete baaride lällajad ja hipodroomimüra (tegu pole siiski päris-hipodroomiga, nagu ma esimese ehmatusega arvanud olin, vaid Bristoli ühe suurima teatrimajaga). Kui mind eelnevalt oli lohutatud, et ega 7. korrusele joomajõminat kosta pole, siis kirkukellade puhul ei lohutanud mind väiksem distants taevaga mitte põrmugi.
Needsin ennast, et kõige vähem maksvat pesakest valides polnud arvesse võtnud, et ju siis tuleb millegi muu arvelt lõivu maksta.

Sadasin siis söaka meele ja sassis juustega tigedalt alla office´isse, et küsida, kas need kellad helisevad pidevalt. Ei, seletas mees kannatlikult, see toimub maksimaalselt paar korda nädalas ja praegu peetakse seal pulmi. It´s because of the religion, You know! Tüübi kõrval seisev naine tegi sellist kohmetut naeratust, nagu oleksin ma midagi eriti kohatut ja häbiväärset küsinud.
Aga ma lohutan end sellega, et kui juba julgen endale siin keskmisest paksemat silmameiki ja suuri kõrvarõngaid lubada, ärgu siis imestagu ka taoliste ja muid valgete inimeste tsivilisatsiooni puudutavate (nt raha eest töötava pesukuivatusmasina kohta käivate) ignorantsete küsimuste korral.

Naabriteks on mul siin 1 hiina tüdruk ning taiwani, vietnami ning saksa poiss. Olen ületanud nii mõnedki rassilised eelarvamused ning aasia toitude aroomiga (mida vähemalt esimesel nädalal oleksin raudselt haisuks nimetanud) hakkan ka harjuma.
Taiwani noormees oli esimene, kes särava naeratusega end mulle end tutvustas, nentis rahulolevalt, et ta on minu lähedal (st kõrvaltoas) ning et kui mul peaks mingeid probleeme tekkima, pöördugu ma tema poole - kuna ta on siinses ühikas juba üle aasta aja elanud. Mis on kõige iroonilisem - ta on siiani ainus meie korterist, kelle nime ma ei tea, mitte ähmast versioonigi sellest :s Ei jõudnud kohale ja nüüd. pärast kahenädalast tutvust, oleks ka imelik üle küsida. Selle poisi plussideks on suhteliselt hea inglise keele hääldus, sõbralikkus ja viisakus ning algatusvõime. Näiteks korjas ta kõigi käest 10 naela ja ostab selle eest üldkasutatavat olmekeemiat ja muid hügieenitooteid. Kui viimati tualettpaber otsa sai, pidime ainult 3-4 päeva ilma selleta olema. Keegi ei ostnud endale isiklikku ka - sest raha on nagu korjatud selle eest... Köögipaber aga vähenes pliidi kõrval košmaarse kiirusega. Ei loodus tühja ega räpast kohta salli.

Hiina tüdruk on ka tore. (Tema ja vietnami poiss on ainsad, kes omavahel mingis muus keeles peale inglise oma suudavad vestelda. Nimelt oskab ka vietnamlane hiina keelt.) Hiina tüdruku pärisnimi on Mijia ning hüüdnimi Cindy. Hoolimata paljudest päritolulistest erinevustest ühendab meid üks omadus - me kumbki ei viitsi süüa teha. Kolm päeva tagasi üritas Cindy vist siiski katsetada - tulemuseks oli see, et mu väike pärastlõunauinak lõppes ehmatuskrampidega suitsualarmi peale. Cindy oli nimelt liha keema pannud ning selle sõbrannaga oma toas vesteldes ära unustanud. Koridor oli suitsu ja kõrbehaise täis ning taiwanlane jooksis propelleriga köögi poole. Kahe päeva pärast oli hais läinud kah.
Cindyga koos käisin ma ka postgraduate´ide tutvumispeol. Seal tutvusin ka mõnede ta sõbrannadega. Ma olin nende jaoks vist natukene eksootiline, seega üritasid nad minuga sõbralikult ja uudishimulikult tutvust teha. Üks neist oligi see, kes teadis, et Eesti on see, mis asub Läti kõrval :) Tegin neist ka pilti, see neile meeldis. Üks sõbrannadest pildistas ka mind ja Cindyt. Kuna fookus oli pisut paigast ära, järgnes pildi vaatamisele kohe midagi sellist, mis on sarnane minu reaktsioonile pärast Karlist tehtud piltide nägemist. "Hihihi, big face, but it´s nice!" Jah, minu nägu lehvis välgust valgustatuna ning pisut kõverpeegeldatult keset ülesvõtet.

Sakslane Johannes on tõsine ja rahulik. Ta nõustas mind natuke interneti-asjanduse juures. Temaga oleme me köögis kokku saades kritiseerinud vetsupaberi puudumist, Bristoli ülikooli information service´it, vietnamlase Hungi sõpru jne. Peale selle sain teada, et minevikus mängis ta lauatennist ja et tal on sel nädalavahetusel girlfriend külas. Hinnlanna ütles tema kohta: "Gentleman, nice guy," ja õigus tal ju on.

Vietnamlane Hung on aktiivne suhtleja. Tal on palju sõpru, kes aegajalt öömaja vajavad. Tema nime täpse kuju sain teada siis, kui käisin vaatamas, ega mulle pangast ühte teadet pole saadetud. Post tuleb ühe flati peale muide ühisesse postkasti ja Hungile olid adresseeritud mõned armastusfilmid. Vietnamlased vist vaikusest eriti ei hooli. Uksed pauguvad ka öösiti päris kõvasti. Eelmisest reedest alates viibisid siin vähemalt neljal öösel vähemalt 4 Hungi sõpra. Neiukesed kädistasid päris kaua. Kuna ma parajasti ühe artikli ametis olin, siis see mind just ei vaimustanud.

Noh, aitab ka tänaseks. Lähen vaatan, kas mingi ime läbi on kusagilt sooja vett tekkinud.

Amishid

2006-10-14T14:11:00.000+01:00

Kuupäevanumber on vahetunud, olen jõudnud vahepeal magada ja muudki konstruktiivset teha.
Tundub, et siin ühiselamus pole nädalavahetustel sooja vett. Eelmisel laupäeval oli täpselt sama jama.
Hommikul mööda lobalehekülgi seigeldes keskendusin seekord amishite (ei leidnud pädevat allikat, kus eestikeelne versioon sõnast ära oleks toodud) usulahu kohta info otsimisele. Kes vähegi Delfit juhtub lugema ning peale anekdootide või voodifoorumite ka muudele rubriikidele pilgu peale viskab, see on kindlasti tuttav uudisega, et hullunud pedofiil USA-s 5 amishi kooli tüdrukut maha lasi. Seda lugu on loomulikult ka teistes meediaväljaannetes kajastatud, ent mina jõudsin selleni Delfis ringi liikudes. Juhuks, kui keegi pole veel pole lugenud ning tahaks teada, millest jutt käib: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=14000494, http://www.postimees.ee/041006/esileht/valisuudised/221172.php, http://www.postimees.ee/031006/esileht/valisuudised/221292.php

Kuna ma varem amishitest midagi kuulnud polnud, hakkaski huvitama, kes või mis nad sellised on. Selgus, et tegu on Ameerikas ja Kanadas asuneva saksa-hollandi päritolu inimestest koosneva kristliku usulahuga, kes katoliku kiriku tagakiusamise eest Ameerikasse põgenesid. Amishid on väga usklik rahvas, nad ei pea lugu moodsate tehnikasaavutuste kasutamisest, ei tarbi elektrit ega evi televiisoreid. Haridust lubab nende religioon saada vaid kaheksa klassi, nad kannavad kõik ühesuguseid musti või tumesiniseid riideid. Peale paduusklikkuse võib nende kogukonda põhimõtteliselt riigivabaks pidada, sealses ühiskonnas praktiliselt puudub kuritegevus. Väga tähtsalt kohal on pereväärtused, amishid on väga häbelikud ja tagasihoidlikud (vähemalt religioonist tuleneva kombestiku tõttu) ega lase end naljalt pildistada ega filmida.
http://www.ekspress.ee/viewdoc/E0A53627288BFA39C22570AA004C3C6E Siin üks pikem eestikeelne artikkel nende kohta.
Kui kedagi huvitab, siis võib uurida ka google´i otsingus ilmuvate esimeste linkide taha peituvat: http://www.800padutch.com/amish.shtml, http://en.wikipedia.org/wiki/Amish, http://www.religioustolerance.org/amish.htm.

Amishite kogukonda on riikliku seadusandluse ja kõikvõimalike majanduslike regulatsioonide puudumise tõttu (nad ei soovi valitsuse poolt pakutavaid toetusi ega ka riiklikke kohustusi) võrreldud hipidega. Kuidas nende administratiiv-poliitilised suhted USA keskvalitsusega on, seda ma täpsemalt järgi uurida ei viitsinud.
Kui keegi nüüd amishitega mingi kultusliku animasarja vahendusel ammu tuttav on (ja pilatakse neid Ameerikas kõvasti, nagu mulle tundub), siis ei tasu kohe kisama pista (mäletan veel poleemikat selle üle, kas Dwight Schultzi nimepidi mitte teada on häbiasi või mitte), sest kindlasti leidub ka neid, kes olid kuni ülalmainitud mõrvajuhtumini amishite suhtes sama võhiklikud kui mina.
Miks ma nende siin üldse juttu tegin - tundub kuidagi sünge ja huvitav, et keset McDonald´site ja Dinsneylandide džunglit asub selline oaas, kus inimesed kannavad tontlikke musti riideid, käivad õhtuti üksteisel külas juttu puhumas (nagu vanad eestlased peerude sees) ning transpordivahendina kasutavad vaid tallataksot või hobujõudu selle sõna otseses mõttes.

Ja müstika, mis neid ümbritseb, teeb nad kuidagi köitvamaks kui savutõmbamine, ajamata kaenlaalusekarvad, vaba seks ning rinnahoidjata tolgendavad nisad.
P.S. Epp Petrone, kelle artikli lingi ma ülal välja tõin, ütles, et kõik ameeriklased tuleks nende juurde õppustele saata - suudaksime ehk ökoloogilist katastroofi edasi lükata. Vot tak.

Läheb lahti!

2006-10-13T23:24:00.000+01:00

On öö. Kellaaeg on Eestiga võrreldes kaks tundi varasem, kuid peagi lööb ka siin vaimude tund. Ühikas on harjumatult vaikne, mis võimaldabki mul siin pisut rahulikumalt mõtteid koguda. Otsustasin, et räägin kõigepealt siiski sellest, kuidas ma Bristolisse saabusin ja mis siin nende kahe nädala jooksul juhtunud on. Kuna mul on piisava huvi puudumise tõttu kaubamärkide, tänavate ja kaubanduskettide nimetuste peale erakordselt halb mälu, ei saa järgnevast kirjeldusest juhist algajale Ida-Euroopa turistile. Kajastan hargnenud (tegelikult üsna lineaarses jadas jooksnud) sündmusi esmajoones siiski oma emotsionaalsest ning kognitiivsest perspektiivist lähtuvalt. Samuti ei pruugi te iga kahe lause tagant leida virtuaalset keskmise näpuga vehkimist, nagu ehk lootnud olete. Nüüd olen esinemiskrambist üle saanud ning lasen lobal ludinal voolata ja täpselt nii, nagu see mulle endale kõige enam meeldib.

Bristolisse saabusin 30. septembril. Lennureisiga seonduvaid detaile ei viitsi eriti kirja panna. Püksirihm ja kingad tuli tõepoolest enne metalliotsijat hetkeks ihu küljest eemaldada, nagu Anu oli ka hoiatanud. Ehk selle eelneva vestluse arvele võibki kirjutada tõiga, et mul juhtumisi (nii harva, kui seda ka ette tuleb) uued ja puhtad sokid jalas olid.

(No on vigur! Praegu aevastasin nii, et mu vappuvad jäsemed puudutasid midagi, mis blogi luba küsimata avalikkuse ette käratas. Õnneks on siin olemas ka juba avaldatud postituse muutmise võimalus, mida ma hetkel usinasti ka kasutan.)

No igatahes lennujaamast sain Bristoli bussi peale. Seal tegin oma vastsoetatud Pentaxiga läbi bussiakna mööduvast maastikust pilte ning salvestasin ka paar videolõiku. Esimene asi, mis mind Inglismaale saabudes kõige rohkem rabas, oli tõik, et kõik on siin suhteliselt Eesti moodi. Inimesed tundusid nagu inimesed ikka, hoolimata ehk suuremast varieeruvusest näojoonte või nahavärvi osas. Bussiaknast paistvad puud ja põõsad olid samasugused, asfalt ka, ehkki teekate oli muidugi võrratult siledam. Miskipärast oli mul Eestis kõikvõimalikke pabereid täites tunne, nagu siseneksin ma Bristolisse sõites justkui mingisse hoopis teise maailma - kas vikerkaarevärvides võbelevasse mulli või romaani "1984" kabinetilabürintidesse, seda ma endale täpselt ette ei kujutanud. Siin pole midagi unenäolist. Veidrad tulevikunägemused on küll oodatust sootuks teistsuguse, ent üldse mitte rabava kehastuse saanud. Ent sellest kõigest hiljem.

Kogu bussireisi aja närveerisin kohalejõudmise pärast - kust ma ikka takso leian, kas taksojuht teab õiget kohta jne. Bussist maha saanuna õnnestuski mõningase otsimise ja ootamise järel takso peale saada (juba taksojärjekorras suutsin kahe küproslasega tuttavaks saada. Tegu oli poisi ja tüdrukuga, kes samuti Bristoli ülikooli õppima suundusid).
Taksojuhiks oli täitsa must mees. Ja mitte selline, nagu neid on täis kõik poliitiliselt korrektsed Hollywoodi filmid, vaid pigem maratoonarist pärismaalase moodi, pikliku peenikese näoga (miskipärast kangastus mulle teda vaadates sõna Etioopia, ehkki ma pole kindel, kuidas etiooplased päriselt välja näevad). Ja probleemid võisid alata!

Kõigepeale ei teadnud ta, mis asi on Chantry Court (minu ühiselamu nimi). "Ah, tennis court!" hüüatas ta rõõmsalt ja suunas autonina tundmatusse suunda. Mina istusin ta kõrval, täis õudu, sest õigupoolest polnud mul aimugi, kuhu tee meid viima pidi. Kui auto mäest üles loivas, podises ta enamisi "I hate this car, move, move!" ja kloppis käega kergelt vastu rooli. Kui mul õnnestus talle selgeks teha, et see Chantry Court on ühiselamu, seega paik, kus üliõpilased elavad, bla-bla-bla, väitis ta, et selline asutus ei asu minu poolt nimetatud tänaval, vaid kusagil mujal. Kuna uskusin mulle ülikooli poolt saadetud brošüüre rohkem kui teda, ei jätnud ma aga jonni ning korjasin käekotist kaardi välja, et talle vähemalgi määral aimu anda, kuhu ma lõppude lõpuks jõuda soovisin. Visanud põgusa pilgu kaardile, ütles taksojuht: "This country doesn´t use marks, it doesn´t". Võib-olla kõlas see kuidagi teistmoodi, igatahes ei tea ma siiani, mida ta selle all silmas pidas. Vaatamata sellele, et tal algselt Denmark Streeti olemasolustki mingit aimu ei paistnud olevat, jõudime ühtäkki keset vaidlust õigesse paika. Arve läks kah ainult natuke üle 4 naela (ma olin ausalt öeldes märksa pirakama põntsuga arvestanud). P.S. Sõidu väitel oli ta väitnud end teadvat, mis või kus see Eesti on. (Ütleks, jeah right, aga mine sa tea, tegelikult on enamus, kellele ma oma päritolu olen julgenud avaldada, püüdlikult oma teadmisi demonstreerinud, väites näiteks seda, et ka nemad on natuke vene keelt õppinud (ilma et ma Venemaast piuksugi oleks teinud) või et "is it near Latvia?" (!!! - tehkem omad järeldused)). Ja ta hääldas seda Estoniat ka kahtlaselt õigesti.

Isver, kui kasutata võõrkeelseid sõnu, hakkab mu tekst kahtlaselt palju Postimehe laupäevalisa reisikirjeldusi meenutama, ja seda me ju ei taha. Tundub nagu demonstratsioonina, et vaadake, kui palju ma juba kohalikus keelekeskkonnas orienteerun. Nagu keegi Eestisse jäänutest ei teaks, kuidas Läti inglise keeles on :s

Teemaarendus

2006-10-13T22:44:00.000+01:00

Niisiis, nagu lähikondlased kindlasti juba kuulnud on, olen viimased paar nädalat viibinud ühe võõrriigi territooriumil, linnas nimega Bristol. Rahu - tegu on siiski riigiga, kus elanikud ei lase end pisiasjadest häirida, kuna nad joovad Tetley teed (Bristoli-nimeline linn on nimelt ka Uues Maailmas olemas, nagu ma olen nii mõnegi ebaõnnestunud netiotsingu vältel teada saanud). Seda nad sunnikud reklaamis ei ütle, kui palju nad nimetatud teemargi sisse kofeiini on uhanud. Igatahes oma toodet turustades nad ei valeta - eile õhtul kallasin valusast kurgust tingitult kaks suurt tassi seda võlujooki sisse ning vähkresin öösel sõba silmale saamata hea mitu tundi. Mõned asjad, mis mind tavaliselt tegelikult kaunikesti palju ärritavad - nt vietnamlasest korterinaabri sõprade jalakeste müdin ja uksepaugutamine keset ööd - tundusid tõepoolest vähem aktuaalsed kui tavaliselt, sest und poleks nagunii tulnud. Manustasin ka umbes tund aega tagasi 200 ml seda mürki (Inglismaal on see Tetley veel eriti käre) ning olek on hetkel nii ergas, et võiks eeloleval öölgi puumaga varavalgeni chattida, kui ta vaid MSN-is liinil oleks. Aga on ju reede õhtu - ja ega kasside suugi seinapragu ole.

Kirjutamise ülesehituslikust küljest mõtlesin asja korraldada nii, et kõigepealt kajastan kõige viimaseid sündmusi (eilseid, tänaseid?) ning neisse hiljutistesse meenutustesse pikin ilmselt ka mõnede parajasti käsitletavate nähtustega hetkeliselt seostuvad olulise või lustakana tunduvad seigad. Võib-olla alustan mingil hetkel algusest ka Bristoli reisi kronoloogiliselt korrektset kirjeldamist. Eks näis.

Sissejuhatus

2006-10-13T21:21:00.000+01:00

Huuh, hakkama sain.
Need on ka ainsad kolm sõna, mille läbivalt säilitasin, kui ülejäänud teksti vähemalt kolm korda maha kustutasin. Käesolev kirjutamiskogemus on minu jaoks täiesti uudne. Lähtuvalt omandatava eriala kretinismist olen harjunud iga sõna ja fraasi põhjalikult läbi kaaluma, enne kui luban selle oma ajukurdudes valitseva olukorra indikaatorina koostatava tekstifaili lõplikku versiooni jääda.
Ei oska leida sobivat balanssi kalambuurse eputamise ja lobeda memuaarivestmise vahel. Orkuti veergudel poolropendavat mula ajada on ikka hoopis muud... Jaah... Minu lohutuseks jääb see, et üritan ka selle pesakese võimalikult salajasena hoida, andes selle koordinaadid vaid neile, kelle survel antud üllitis lõpuks ilmavalgust näeb.

Blogi loomine käis tõepoolest lihtsalt. Õieti pole see mu esimene sellelaadne üritus. Kärg soovitas juba mitu aastat tagasi, et mulle peaks selline värk sobima. Kahjuks ei põdenud ma tollal kirjandusliku edevuse kõige labasemat vormi, mis sunniks kasvõi sõna-peaaegu-otseses-mõttes kana suguorganisse (jah, on küll vihje) kuuluvat teksti produtseerima. Juttu stiilis "koristasin kassi väljaheiteid (küll haisesid), täna on ilus ilm, praegu on igav, haigutan ja vaatan kuvarilt oma pärani lõugade peegeldust" kah nagu ajada ei viitsinud. Tigeda ühiskonnakriitika või nt bitchide klassifikatsiooni koostamise jaoks olin tollal liiga noor, siresäärne ja lõbujanuline. Ei olnud nagu millegi ega kellegi peale kade ega pahane olla, ka Maslow püramiidi ükski nurk ei andnud ennast liiga teravalt tunda. Lisaks veel nimetatud ebalus stiilivaliku osas, millele ma juba ülalpool viitasin. Tollase netipäeviku koordinaadid olen ammu isegi ära unustanud, millest pole õigupoolest midagi hullu, sest arvatavasti piirdus tekst üheainsa katselausega stiilis "tere p....vest" (meie perekonnas levinud käibefraas igasuguste kommunikatsioonivahendite töövalmiduse testimiseks).

Õigupoolest algasid minu ponnistused tausta valikust. Kõigepealt soovisin lähtuda sellest, milline oleks areneva organismi vastuvõtuvõime jaoks kõige tervislikum teksti ja tausta kombinatsioon. Olen kuulnud, et vähim pidavat silmi väsitama (kui igav mula seda juba varem teinud pole) must tekst kollasel pinnal (Liivimaa Kuller polnud omal ajal seega mitte ainult keskkonnasäästlikkuse peal väljas). Miski hägune beež taust oli näidistes täitsa olemas, ent ei hiilanud minu arvates dekoratiivsusega. Teise variandina kaalusin rohelist. Igaks juhuks vaatasin kähku Kärje blogi ka üle, et mitte imitatsioonikahtlust äratada - ja hea olin, et seda tegin. Roheline on tõepoolest ilus ainult looduses ja kadeda naise näos :P Siis äratas mu tähelepanu taust, mis meenutas natuke rate.ee avalehte. Mõtlesin, et äkki suurendaks mu netipäeviku selline visuaalne külg natukenegi emand Prundi šansse Andrei mantlisiiludesse klammerduda, ent siis meenus, et rõhuv osa rate.ee kasutajatest kuulub sellesse marginaalsesse gruppi Eesti elanikkonnast, mille osakaal meie rahvuse lõikes on alates 19. sajandist drastiliselt kahanenud. Arvutused ei klapi - väidate. Hea küll, statistiliste andmete korrektsuse huvides olgu mainitud, et enamuse puhul tuleb kõne alla siiski mõningate düsleksia- ja düsgraafiailmingute täheldamisega piirdumine päris lootusetu diagnoosi panemise asemel.
Heakene küll - kes on kordki minuga poes kasvõi juustu valinud (riietusesemetest või käimadest rääkimata), teab, kuivõrd raske protsess on minu jaoks otsuste langetamine. Lõpuks võtsin nõuks lähtuda intuitsioonist. Looritasin silmad ning vaatlesin näidisblogisid läbi ripsmeudu - ja ega instinktide vastu ikka saa, nagu võite lõpliku valiku põhjal ka ise veenduda.

Teate, ma peaks oma teksti liigendama hakkama, muidu te ei viitsi üldse lugeda ja mina võin siin asjasse tegelikult mitte puutuvat jahu ajama jäädagi. Väsite juba enne selle roosa ekraani vaatamisest ära, kui ma muude ja palju huvitavamate rõõskade, kollakate või mustjaspruunide asjadeni jõuan. Nii et, kohtume järgmise pealkirja all.