jälle siin

Mul lähen hetkel halvasti.
Mul ei ole enam hetkel kellegi ajusid trukkida, seega kirjutan siia ka. Äkki näeb siis natuke helgem olukord selle postituse taustal veel helgem välja.

Esiteks ei olnud mu juhendaja mu tööga rahul. Enne suve oli kindel, et teen oma upgrade'i ehk vaheatesteerimise ära septembri lõpuks. Nüüd soovitas ta mul see koguni jaanuari lükata. No comments. Nüüd oleksin õnnelik, kui faculty ehk teaduskond selle ka tõepoolest aktsepteeriks, muidu olen kõrvuni pasas.
Juba pajatavad kaastudengidki sellest fenomenaalsest edasilükkamisest.

Teiseks tegin ma purjus peaga ühe apsu. Alles nüüd hakkab mulle kohale jõudma, millega ma olen hakkama saanud. Ma ei ole selle apsu teist asjaosalist veel näinud, ja ega eriti ei taha näha ka. Ainult meie mõlemapoolne vaikimislubadus päästab mind ehk suuremast alandusest. Aga mitte sellest, kuidas ma ennast ise tunnen. Järgmised kuud käin ilmselt pea maas ja näitan osakonnas nägu nii vähe kui võimalik.
Must lagi on meie toal indeed. Millal saabub mu ellu emotsionaalne ja akadeemiline rahulolu ja stabiilsus? Peaks vist selle kohta ka purjus peaga mõne tigeda vemmalvärsi kirjutama.

Viiendat korda
veerin su värsse vargsi.
Need pole minust.

Sinu nimeta
poleks ka öös undavat
näljaste raevu.

Silmad jälgivad
ämbliku jooksu aknal.
Keha on väsind.

Seinad on soojad.
Järgmist hommikut näha
küllalt on lootust.

Pisut enne, kui
armastama mind asud,
peeretad tasa.

keset ööd

Lugesin täna oma vanu postitusi. Päris hea meel, et ma olen viitsinud kunagi oma mälestuste talletamisega tegeleda.

Hetkel ma blogida ei viitsi, kuna mul on ametlikult hirmus kiire, aga tulevikus tahaks jälle sellel härjal sarvist haarata. Järgmist postitust on ehk oodata pärast 15. augustil Wembley staadionil toimuvat U2 kontserti. Looetavsti on see talletamist väärt sündmus.

Sinna kutsus mind üks bulgaarlane, kellega ma enne Eestisse tulekut paar korda kohtamas käisin. Mingit erilist särinat ma tema vastu ei tunne ja meie suhtlus on siiani piirdunud ka vaid mõne skaibichatiga, ent suhelda võib ju ikka.
Kontsert pole selles mõttes veel kindel, et ta tellis piletid mingilt netileheküljelt ning neid ei ole talle veel postiga saadetud. Kui ma ilkusin, et ehk on tegu mõne fake-leheküljega, kirjutas ta "Don't say that!!!" ning lisas kirjutatule sõrme viibutava etteheitva smily. Elame-näeme.
Kell on 04.21 ja ma olen blogi lugemisega tegelenud juba viimased kaks tundi. Et siis jälle kell kuus magama minna ja homme end tunda nagu rott pärast laboratooriumikatseid.

Täna helistas mulle Kärg, kes on Ericu ja Suviga kodu käimas. Terve eelneva "puhkuse" veetsid nad Kärje ema juures ning nüüd siis on paar ööd ka Tartus. Lubasin temaga homme kokku saada. Eriti huvitab oleks Suvit näha. Viimastu nägin teda ju aasta tagasi, mil ta veel päris väike oli. Vastsündinu ikkagi.
Uhh, päris tore on kirjuada. Eesti keeles ja lihtsalt loba, pidamata jälgima sõnade järjekorda ja öeldu erilist sisu. Kuidagi vabastav.

Vahepeal, kui ma midagi omaette mõtlen, siis formuleerin ma neid mõtteid peas kirjaridadena. Kujutan ette, kuidas ma sda või teist mõtet kirjas väljendaksinm korrigeerin neid ridu oma peas ja sätin sõnu järjest sobivamasse järjekorda.

Okei. Proovin nüüd veel paar rida filosoofiat inglise keeles kirja panna. Muide, see pole mitte ainult kvantitatiivselt, vaid ka kvalitatiivselt täiesti teistsugune protsess kui siin pläkutada. Blogi kirjutada on nagu laisalt ja alasti üle imesiledate siidlinade liuelda, samas kui see, mida ma praegu kohe tegema hakkan, on nagu sentimeetri pealt mõõdetud kükkide tegemine konarlikul kõnnumaal. Ja vähe sellest. Iga natukese aja pärast tuleb tagasi kepselda, valida teine trajektoor ning kükid hoolikamalt välja mõõte. Uhh. "Jube!" nagu ütleks üks manala teele kadunud näitleja kähedahäälset näitekunstiguru parodeerides.

taas bristolis

Otsustasin, et hakkan aeg-ajalt j2lle blogis s6na v6tma ja oma tegevusest ylevaadet andma. Peamiselt seet6ttu, et ise hakkasin Kotu blogi lugema - niisiis, las saab ka tema mu tegemistest aimu.

Olen alates eelmisest pyhap2evast tagasi Bristolis. Kuu aega jutti Eestis on palju mis palju, eriti kui enamus s6pru on kodulinnast n..... t6mmanud ja Beritit ka kodus pole. Siis istu yksi kodus ja vahi p2ev otsa arvuti taga nagu nyri eesel, reede6htune loomastunud Zavood ainsaks viinas leotatud kirsikeseks maitsetu ja riknenud koogu peal.

Viimasel laup2eval, st p2eval enne lendu oli mu 2ngistus peaaegu talumatuks muuutnud. P2ikest-p2ikest-p2ikest oleks tahtnud, ent akna taga olid vaid pilved ja r2pane lumelopp. Ja see tuttavatest tyhi Tartu kesklinn, pahurad koledasti riides pension2rid, yleyldisest kriisist tingitud negatiivsus k6ikjal... Nagu oleks k6ik kollektiivselt kokku leppinud, et j2rgneva paari aasta missioon on v6imalikult 6nnetu olla, telekanalitest tuleb igal 6htul vaatajatele teatud sitaratsioon n2kku lasta, et publiku emotsionaalne meelestatus lubatud tasemest k6rgemale ei kyyndiks, jne jne.

Noh, ja siis ma natuke nutsin. V6i milline normaalne inimene nutab sellep2rast, et ilm on halb? 2ng oli lihtsalt talumatuks muutunud. Sirvisin siis meelelahutuseks natuke facebooki, kus ma n2gin fotosid, mida ma teps mitte n2ha poleks tahtnud. Yks mees, kes mul hoolimata k6igest ikka veel natuke hinges kriibib, oli yles riputanud foto, kus ta mingi neiukesega kahe palmi vahele k8idetud lamamiskiiges lebotab. Pikemat tausta ei viitsi seletada, aga v2hemalt oli olemas p6hjus vabastavalt pisaraid valada. Ja neid ikka tuli. K6ndisin toas rahutult ringi ning p2ris palju vesiseid plekikesi j2i parkettp6randale mu liikumise trajektoori m2rkima. M6istusega olin ma selle inimese oma elust ja minevikust ammu blokeerinud, aga ju siis mingi m2lestus mu diafragma kyljes veel sabapidi rippus, ning visuaalsest meeldetuletusest uut eluj6udu saanuna andis ta endast taas m2rku - l6i oma pisikeste s6rgadega paar korda n6rgalt, ent ypris teravalt mu piinatud sydame pihta.
Ma olin seda ette n2inud. Kui me eelmisel varasuvel tema korterisse l2ksime ning v66raste pilkude alt p22senuna ahnelt suudlema hakkasime, tundsin ma, kuidas mu jalad syltjaks muutuvad ning p6randasse tekib auk, kust ma igasuguse tasakaalu kaotanuna l2bi vajun. Hiljem juba maas patjadel lebades tundsin, kuidas syda kirest s6na otseses m6ttes pahaks l2heb. Hoidsin teda tagasi, sest ma kartsin. Iseennast kaotada ja liialt temasse sulanduda. 2ra karda, ytles ta, selles pole ju midagi halba. Noh, ja ei l2inudki palju aega, kui ma ennast sellesse lakkamatu optimismi ja latiinomuusika ja s2riseva kiima nimbusesse lasin t6mmata. Jah, see koht sellel t2naval, mida ma n2en filosoofia osakonna aknast ning kus me p2rast p2evatoimetusi kohtuda tavatsesime, on nyyd m2rksa pimedam paik. Ta istub p2evast p2eva mu k6rvalhoones, ent ma ei ole teda juba umbes kolm kuud kordagi n2inud, v.a neetud facebooki piltidel.
Aga tegelikult - mitte sellest ei tahtnud ma t2na r22kida.

Eestis olles katsusin mingil m22ral oma doktorit88ga tegeleda, ent loomulikult l2ks k6ik nii, nagu pidigi minema - esiotsa ei teinud midagi, hiljem natuke ning siia j6udes kolm p2eva p2ris k6va tambiga. saatsin kogu selle m8ga eile hommikul oma juhnedajale, ent t2na ootas mu postkastis kiri, mis teatas, et tal pole aega t2na mu juttu lugeda ja et saame parem esmasp2eval kokku. Noh, mis parata.

Meeletult hea on siin tagasi olla. Siin on p2ike ja seltsielu. Eile k2isin s6pradega kinos vaatamas uut filmi nimega "Slumdog Millionaire". soovitan soojalt - nii head filmi pole tykk aega n2inud. Kui v2lja arvata pissih2da, mis endast enne seanssi manustatud 6lle t6ttu juba poole filmi pealt tunda andma hakkas, olid need kaks tundi minu jaoks puhas nauding. Ytleme nii, et kinost lahkusin hea tundega.
Seevastu noore vampiiri ja lihtsureliku neiu armastusest pajatav "Twilight" on mitme viimase aasta k6ige negatiivsem kogemus - v6tab mitmest zhanrist selle magedamad komponendid ning tulemuseks on ysna sisutyhi naiivne mittemidagiytlev m8ga. Hoidke selle filmi vaatamiseks kogutud raha nt pohmakaburksi jaoks, on hingele natuke tahedam investeering.

Okei, praegu rohkem ei viitsi seda puist klaviatuuri taguda. Kuulmiseni, p2rdikud!

teiselt poolt

Ma j2tan vahele hala ja vabandused selle kohta, miks minust vahepeal kippu ega k6ppu kuulda polnud. Lihtsalt l2ks nii.
Kuna mul k2esolevaks akadeemiliseks aastaks stipendiumi polnud, pidin vaese immigrandi elu elama. Rikka briti armust ja oma vanemate vaevast.
Elan yhe 44-aastase filosoofiadoktorandi pool. Ei, ma ei t2ida tema juures ei guvernandi, nanny ega silmar66mu kohustusi. Meie p6hiline aeg kulub koos r6vedate dilemmam2ngude m2ngimisele. Yks p6hjuseid, miks ma pole nii kaua blogi pidanud, on see, et "kodus" on dial upiga imeaeglane internet ning minu magamistoas, mille m66tmeid v6iks v6rrelda suuremat sorti kapi omadega, ei ole lauda ega internetiyhendust.

Lyhidalt uudistest.
Sain vahepeal magistrikraadiga maha. Tseremoonia oli veebruaris, pilte selle kohta n2eb mu orkuti ja facebooki kontodel. Olen m6nev6rra ka doktorito"o"ga tegelenud. Aga see selleks. Ma r22gin parem natuke oma isiklikust elust, see huvitab teid kindlasti rohkem.

Olin vahepeal inglasesse armunud. Saatsime teineteisele kuude kaupa kirju ja virtuaalseid suudlusi, teadmata, kas teine osapool huvitatud on. L6puks viskas mul sellest komejandist yle ja ma kutsusin ta kohtama. Tollel p2eval suudlesin ma rohkem kui r22kisin. Asi paistis minevat ylesm2ge. Aga ta on haige. Tal on v2ga raskekujuline epilepsia. Ja mul 6nnestus olla tema elu k6ige r2ngema hoo tunnistajaks. See juhtus meie esimesele yhisele oole j2rgnenud hommikul, kui ta minu k6rval une pealt t6mblema hakkas. Kuna ma olin kuulnud ja lugenud, et epilepsiahoo korral pole tavaliselt kiirabi vaja, ei l2inud ma endast eriti v2lja. Aga p2rast kolmandat krambihoogu hakkas asi mulle kahtlane tunduma ja ma helistasin numbrile 999. Kuni kiirabi tuli, korises mu kullake hauataguse h22lega ja l2ks n2ost aina sinisemaks. Teadvusel ta muidugim6ista ei olnud. Tegemist oli status epilepticusega, mis on enamuse epilepsiasurmade p6hjuseks. Hapnik saab otsa.
L6puks brigaad siiski tuli. Lugu kulmineerus sellega, et ma sain Inglise kiirabiautoga s6ita ja kohtasin haiglas tema ema.

Vahepealseid syndmusi ma ei viitsi kajastada ja see pole ilmselt ka v2ga eetiline. Igatahes j6udsin teda neli korda hospitalis kylastada, valve6e poolt v2lja visatud saada ning haiglavoodis miilustada. (V2ljaviskamine ja miilustamine pole omavahel otseses kausaalses seoses, kyll aga ilmselt kaudses.)
Aga meie tunne suri aeglaselt. See ei ole veel ikka ametlikult l2bi, kuna mul pole viimaseks sammuks j6udu ja julgust, aga tema innukust v6i selle puudumist arvestades on meie suhte h22bumine ka tema jaoks arvatavasti pigem kergendus kui katastroof. Pidin oktoobris tema kaaslasena ta s6prade pulma minema ning minu nimi pidi kuldsete t2htedega kutsele maalitud saama. Eks ole n2ha.

Ma kirjutasin siia hilisemate seikluste kohta ka pika joru, aga kustutasin 2ra. Aeg ei ole veel kyps. Tavai siis.

cornwall

Nii. Viimased kolm päeva olen veetnud Cornwalli-nimelises rannaasulas, kus käisime filosoofia postgraduate'ide seltskonnaga. Mida öelda kommentaariks - oli tegelikult väga vahva tripp. Ma olen täiesti punaseks põlenud, eile õhtul baaris istudes vasak põsk valutas ja huuled olid nii paistes, et sain vaevu rääkida ja naeratada.
Esimesel päeval käisime niisama rannas - kolm hullu (Simone ja Ellen nende seas) läksid ka ujuma, ehkki ilm oli pehmelt öeldes pilvine ja jahedavõitu. Õhtu käisime ühe väikelinna ööklubis, kus ma ennast napsuseks jõin ja kõvasti tantsu vehkisin.

Teise päeva ehk eilse viibisime peaasjalikult rannas. Pilte sellest üritusest saaks vaadata need, kellel facebookis konto on. Beachil ma korralikult ära kärssasingi. Õhtul tegime ühes looduskaunis kohas barbecue'd. Veel hiljem, pärast veel mõningaid jooke rannapubis, läks osa rahvast skinny dippingut ehk maakeeli öeldes näkipanemist tegema. Mina olin ainus pervert, kes kaasa läks, aga alasti ujuma ei läinud. Minu rolliks pidi olema niisiis põõsastes piiluda, nagu Justin ütles. (Mina omakorda soovitasin tal vähemalt hostelis alasti ringi liikuda, kui ta ujuma ei taha tulla.) Aga segasaunad ja muu avalik alastikoorimine pole kunagi minu maitse olnud, nii et jäi ka seekord ära. Pealegi oli õhtul hirmus külm ja erootilise õhustiku nimel ma nii palju vaeva näha ei viitsinud.

Täna vegeteerisime niisama. Mängisime hosteli baaris kaarte ja vedelesime voodis. Olgu öeldud, et mina käisin päris vara hommikul üksi jalutamas ja jõin sel ajal salaja ka ühe õlle ära. Sel hetkel tundus see miskipärast hea idee olevat.

Aga tegelikult olen ma vägagi segaduses, tulevik ja olevik ja emotsionaalne seisund on nagu tühi kott. Ma ei tea, millest kirjutada magistritöö. Ma ei tea, mis ressursside eest ma siia edasi peaks jääma. Archimedese välisdoktorantuuri stipendiumi ma ei saanud. Hiljuti sain kirja, et mind on pandud Bristoli Ülikooli doktoristipi reservnimekirja. See tähendab, et Bristoli Ülikooli Faculty of Arts (sisuliselt midagi humanitaarteaduskonna taolist) peale jagatakse ära kõigest kolm doktoristippi. Kümme inimest on siis varunimekirjas, et kui keegi põhinimekirjast ära ütleb või muu stipi saab, liigub see edasi varunimekirja inimestele. Mina olen varunimekirjas järjekorras 8. Lootus on muidugi olematu, aga teades seda, kuivõrd mitusada inimest sellele stipile kandideeris (sealhulgas igasuguste keelte, ajaloo jms humanitaarainete tudengid), siis pole üldkokkuvõttes oma ebaprioriteetse filosoofiaga 11. ollas üldse mitte paha saavutus.

Täna sain teada ka seda, et paaditripile, mille pärast ma ei saa Beriti lõpetamisele minna, ei lähegi arvatavasti ühtegi õppejõudu, kelle kohalolek oleks minu jaoks olnud mineku põhiargumendiks. Veel jätsin esinemata ühele üritusele, millest on tänases "Postimehes" juttu. http://postimees.ee/140607/esileht/kultuur/266200.php
Ma ei saa ürituse nime välja kirjutada, sest avastasin hiljuti õudusega midagi googeldades, et otsing viskab ette ka juppe minu blogist. Pole siis vaja viisakaid akadeemilisi üritusi oma õllejoomispajatustes promoda. Ühesõnaga super. Kõik on lihtsalt nii roosiline, et ei hakka rohkem kommenteerimagi.

Esseed läksid suhteliselt p-sse, kolmanda tulemust ei julge homme vaatamagi minna. Olen kaotanud võime oma tööd objektiivselt hinnata. Isiklik elu ei kannata üldse mingit kriitikat. Zoe tegi mulle meie tripil komplimendi, et ma olevat kõige ilusam ja šikim naine, keda ta teab. Aga - ei saa öelda, et mu armuelu selle võrra põrmugi õnnelikum oleks. Pigem vastupidi. Kui ma vaatan mõnele viimasele aastale tagasi, näen seal peaasjalikult emotsionaalset kurnatust, libavallaliste meeste kaasadest üle jäänud kübemeid, trofeekogujatest seiklejaid ja muidu kahtlasi tüdimust tekitavaid kilde selles mosaiigis. Lisaks ohtralt Laia tänava lällajate kleepumisi. Ausõna - kopp on ees. Vahetaks tuhande kehkenpüksi kahtlase väärtusega tähelepanu ühe kenamat sorti emotional bond'i vastu. Mitte et mul midagi vabaduse ja aktsioonide vastu oleks, aga ei viitsi end lasta pidevalt väntsutada. Saba keerutada ja seksida on ju ikka vaja, ja mis parata, kui vahepeal abivahendid liiga tihti vahetuvad või on tarvis need lihtsalt välja mõelda ja üle idealiseerida.

Mõnda aega tagasi otsustasin, et keegi mu käest niisama lihtsalt ei saa. Mitte et see kunagi eriti hõlbus oleks olnud, aga nüüd formuleerisin oma otsuse enese jaoks veidi ametlikumalt. Kui midagi põnevamat peale ähkimise ja nühkimise pakkuda pole, siis saadan peenelt pipramaale. Haaremimadratsiks olemise jaoks olen ma juba natuke liiga vana ja vilunud. Mul pole tõesti mingit tahtmist kellelegi päitseid pähe lükata, aga mängu ilu ja originaalsus loeb ka midagi. Kulunud tedremängunõksud, millega lapsi ja naiivikuid voodisse veetakse, ajavad mind lihtsalt naerma. Räägi mulle võltspisaraid tihkudes vikerkaarest ja mul läheb süda pahaks.(Jah, olete õigesti aru saanud - ma olen kibestunud. Panin oma valikute ja tegevustega jälle veidi puusse ja lasin end natuke valel inimesel rohkem katsuda, kui oleks tarvis olnud. Õnneks rakendasin oma tsölibaadiotsust juba siis preventiivselt, nii et päris juurelt murtud ikka ei saanud.) P.S. Sõbranjed, kui te räägite mulle meeste kaunitest vabandustest, miks ikka nii ja mitte naa, siis peate arvestama tõigaga, et pessimistlik Ets mõttes mõrult muigab. Nii ta on neh. Või kuidas nende laane poole huikavate metsakutsudega nüüd oligi.

Ja kui te nüüd imestate, miks mu blog nii avameelne on, siis ilmselt on mõjutajaks Zoe, kelle jaoks pole mingi probleem baaris lauatäie meesõppejõudude kuuldes oma menstruatsioonist või suurtest rindadest kõnelda. Või kui me barbecue'l rahulikult vorste närisime, tuli Zoe äkki lagedale küsimusega - "Edit, oral sex, spit or swallow?", nii et mul pidi suutäis kurku kinni jääma. Ma siis ütlesin häbelikult, et ma ei vasta sellele küsimusele avalikult. Kui ma minut hiljem Zoe'le eraviisiliselt vastasin (nagu naised omavahel muistegi) ja vastust ka pisut kommenteerisin, ütles Zoe üle seltskonna tõsiselt arutledes: "Yes, listen, Edit's point is that..." Ja mängleva kergusega laulis ta mu salajase vastuse kõigile ette. Ühesõnaga, Zoe kõneleb prille kohendades ja tõsise näoga oraalseksist sama huvitatult ja argumenteerivalt nagu taju neuraalsetest mehhanismidest või erinevatest seletustest teadusfilosoofias. Njah, annab mulle silmad ette ühesõnaga. Aga ta on omamoodi siiras ja nunnu ja keegi ei pane talle pahaks, kui ta teise seltskonnajupi autost möödudes pluusi üles tõstab ja läbi autoakna oma helesinisesse suurte mummudega rinnahoidjasse pakitud kopsakat partiid demonstreerib. Kui me täna Richardi lahtises autos istudes Chrisi auto ees sõitsime, kooris ta näiteks pool tagumikku paljaks ja näitas istme kohal kõõludes Chrisile ja Simonele jupikest oma kräkivahest. Kõik see kõlab jube labaselt, aga natuke harjumist ja see tundub täitsa loomulik. Aga muidu on Zoe heasüdamlik ning väga intelligentne ja mina tunnen tema suhtes sümpaatiat. Nii et neile, kes isegi minu ütluste peale õhku ahmima hakkavad, soovitaksin mõneks ajaks Zoe seltskonda. Isegi minusuguse vana perverdi paneb vahel oma tegude ja mõtteavaldustega vakatama. Muidu muutuvad inimesed siin järjest lähedasemaks ja armsamaks ja väga kurb oleks ennast praegu kõigest sellest lahti rebida. Ma unustan pahatihti ära, et minu ja inglise keele native speakerite vahel mingi drastiline erinevus on. P.S. Õudne on iseenda inglise keelt kuulata, on ikka jube aktsent küll (fotokaga tehtud filmilõikudelt kuulsin).

Ühe ideena käskis Zoe Richardil filmida, kuidas mina ja tema rannas bikiinide väel jookseme. Tehtud see sai ning päris naljakas kukkus välja, kuidas me rindade rappudes hõljume, helitaustaks Zoe boyfriendi madalahäälne naer.

Oeh, väsimus kipub kallale. Ikkagi võõras kohas täismundris kaks ööd maganud. Pean veel Samirile kirjutama, enne kui mõttelõng päris ära katkeb. (St päris sama mõttelõnga ma ei kavatse ikka jätkata.)

eile

Eile (laupäeval) oli kena ja kummaline päev. Hommik algas sellega, et pidime minema Elleni ja ta sõpradega hommikust sööma. See üritus oli planeeritud kella 11-ks. Kuna eelmisel päeval olime natuke napsutanud, ei tulnud mul pool kümme ärkamisest midagi välja. Virutasin alarmi kinni ja magasin edasi. Kuna telefon oli hääletu peal, ei kuulnud ma ka seda, kui Ellen mulle helistas ja sõnumi saatis.

Kui ma end jalule ajasin, oli päev juba pooles vinnas ehk umbes kaks. Muidugi olid nad juba ammu söömas ära käinud ja chillisid niisama ringi. Kohtusin nendega jõe ääres. Võtsin söömiseks jacked potato ubade ja juustuga, mis maksis 3.50. Kui ma mainisin, et 3 naela on vist palju ühe kartuli kohta, irvitas üks Elleni sõpradest, et jah, tavaliselt on nende väärtus vist kolm penni. Istusime jõe kaldal jalgu kõlgutades, lobisesime ja nautisime ilusat ilma. Hiljem läksime ühte urkasse õlut jooma ning kell 6 pidime mina ja Ellen Simone vanematega kokku saama.

Põdesime alguses natuke, kuna me ei osanud itaalia keeles isegi "Tere" öelda. Asi sujus siiski kenasti. Simonel olid päris toredad vanemad, ehkki me saime suhelda vaid Simone tõlkimise abil. Hakkasin mõtlema, kui raske saaks olema siis, kui hakkavad kurameerima kaks inimest, kelle kummagi vanemad ei mõista ei inglise keelt ega teise poole keelt. See näeks umbes nii välja, et pruudi vanemad ütlevad pruudile lause, pruut tõlgib selle peigmehele inglise keelde, ning peigmees ütleb selle oma vanematele oma emakeeles edasi. Nagu telefonimäng, mille vältel arvatavasti ka tähendus mõneti varieerub. Minu üllatuseks oli Simone ema heledapäine ning siniste silmadega. Minu kohta ütles ta Simonele, et oma siniste silmade ja heleda jume poolest võiksin ma ka inglane olla (aitäh!) Simone lohutas, et ma olen esimene eestlane, keda ta ema näeb. Simone isa oli küll väga itaallase moodi - tõmmu, kongus ninaga, suhteliselt lühikest kasvu ja hm... Käitumiselt ka selline.

Ühes pubis tegid nad meile igatahes söögid ja õllled välja. Kui ma korraks Simone vanematega kolmekesi jäin, suutsin neile nii palju selgeks teha, et olin jõulude ajal Eestis ja et mu vanemad pole Bristolis käinud. Seda tänu Simone ema ingliskeelsetele sõnadele nagu "mother", "father", "Christmas" jne.

Hiljem, kui Simone oli koos vanematega lahkunud, läksin Elleni poole veini jooma. Õhtu venis päris pikaks, ja nagu purjus inimestele kohane, rääkisime eksistentsiaalsetest küsimustest, elu mõttest, armastusest jne.
Elleni üheks väiteks oli, et "probably the meaning of life is trying to figering out what is meaning of life".
Usulised küsimused - Ellen on enda väitel ateist, sealhulgas ei usu ta ka ei reinkarnatsiooni ega hingede surematusse jne. Mina ütlesin, et ma oleksin ehk õnnelik, kui mul oleks usu näol tugi ja lohutus, mis surelikkuse painet vähendaks. Ellen väitis, et tuleb õnnelik olla nüüd ja praegu, sest pärast ei pruugi enam midagi olla. Surelikud raiskavat oma elu millelegi lootes ja ohvreid tuues. Indias elatakse vastupidiselt American dreamile - kui sa oled mingisse kasti sündinud, siis sa sinna ka jääd. Vaesed inimesed elavad rõõmsas lootuses, et selle maailma kannatused tasutakse järgmises elus ning sa sünnid sellevõrra kõrgemasse kasti. Elleni väitel on see absurd, sest sa kulutad oma elu ehk mõttetult ja eesmärgitult kannatades. Ent kas sisemise rahu leidnud uskliku õnn pole kategooria, mis sobiks täitma olgu siis et seda ühte elu? Kas pseudovalgusega pimestatu subjektiivne õnn on lihtsalt pettus, illusioon?

Loomulikult jõudsime sellest teemast sujuvalt üle õnne määratlemiseni. (Mingi vene viina pudelile olid taolised teemad skaalana veetud - et milline teema mis levelis ette võetakse.) Ja ma ei hakka siin ümber jutustama seda, et õnn on relatiivne subjektiivne seisund ja mis kõik veel. Seal liikusime edasi selleni, mis võiks meid õnnelikuks teha. Ellen väitis, et ehk oleme me tänapäeva vaba ühiskonna tõttu rohkem kaotanud kui võitnud. Me tunneme hirmu selle ees, et teeme endale hunniku akadeemilisi kraade ning 50-aastase professorina tagasi vaadates tunneme end täiesti üksikuna. Ellen ütles, et ta ei saa minna kuhugi farmi loomi pidama, lapsi sünnitama ning meest toiduga koju ootama, sest praguste stanradite järgi tembeldatakse sellised naised luuseriteks, kanadeks, jalamattideks jne.

Kui Ellen küsis, mis on minu arvates hea elu määratluseks, ütlesin ma talle, et 1) olla armastatud, 2) olla kasulik ja teha head teistele, 3) ennast teostada. Ma ei tea, kuidas on punktiga 1, et ülejäänud kahega ei ole ma viimasel ajal kuigi hästi hakkama saanud.

Asoh, Elleni korterinaaber, musikoloogiat (?!) õppiv magistrant oli ka seal ja kuulas enamuse ajast veini rüübates meie juttu pealt, võttes ka ise aeg-ajalt sõna.

Kahjuks oleks vist ebaeetiline suurt osa Elleni jutust avalikku blogisse kirjutada, aga ütleme nii, et kui Simone ja Ellen lõpuks tandemi moodustavad, pean ma ilmselt jälle hakkama uut lähedast sõpra otsima hakkama, sest sellisel juhul soovivad nad ilmselt ka ilma minuta aega veeta :P Jälle kaks põhilist kamraadi läinud "abielu musta auku". Muidugi on see mõttekäik egoistlik ja mul oleks hea meel, kui need kommunikatsioonihälbed nende kahe vahel lõpuks lahendatud saaksid.

Aga mina ei ole hetkel siin õnnelik. Kuna loenguid pole, on suhteliselt igav, passin päevade kaupa ühikas, peaaegu igaõhtused pubiskäigud välja arvatud. Esseed olid seekord kehvapoolsed - 61 punkti kolme päevaga kirjutatud psühholoogiafilosoofia essee eest ning 62 Samiri essee eest, millega ausalt öeldes küll vaeva nägin. Ahh... Archimedese välisdoktorantuuri stipendiumi ka ei saanud. Ühtegi silmarõõmu ka hetkel pole, olen momendil puhvri rollis, et Ellenil ja Simonel oleks omavahel mugavam suhelda ja pubis käia. Ehkki mul puuduvad igasugused ambitsioonid nende kummagi suhtes (:p), on siiski natuke kade nii lähedalt näha, kuidas kaks inimest teineteisesse armunud on. Tahaks ka! Praegu kuulan nende mõlema käest selleteemalisi kurtmisi ja tõden, et 26-aastased pole mõnes suhtes teismelistest palju targemad. Paras tsirkus, aga vähemalt on mingit särtsu sotsiaalses elus. Mina pole osakonna latataradele tükk aega tsirkust teinud.

Ööseks jäin Elleni poole ja magasin tema ameeriklasest majanaabri toas. Loll temp oli ööseks sinna jääda, sest kell 7 ajasin luugid lahti ja magama enam ei jäänud. Siis ootasin veel tohutu aja, et Ellen ärkaks. Hommikul jõin kohvi ja teed ning lobisesime veel pisut. Ahh, ma ei taha sinna osakonna laevaretkele ka eriti minna, kuna kehvade esseede pärast on professorite ees pisut piinlik. Samiri essee teine hindaja oli mu essee kohta kirjutanud, et "well written, clear, and shows extensive research and reading". Aga Samir ei olnud halastanud, tema poolel oli ainult kriitika. Hea, et ta esseid üksi ei hinda, muidu kukuks ilmselt suur osa rahvast kolinal läbi.

Raha hakkab otsa lõppema, peaks lennupileti ära ostma. Hetkel tahaks Eestisse, kõrini on siinsetest pingetest ja draamadest. Tahan puhata ja Pirogovis "neutraalsete tontidega" rahus õlut juua.

sellest, mis ei meeldi etsile

1) Surelikkus käib mulle närvidele. Ma ei karda niivõrd valusat agooniat ega olematust, vaid kadu. Kõige kadu. Surelikkus on see, mis keelab inimestel olla jäägitult vaba ja õnnelik.
Ma hoian tohutult oma vanu asju ja kogun ka kõige tarbetumana näivat vana pahna. Jah, see võib näida materiaalse pudi-padi kummardamisena, ent teadlikud motiivid taoliseks tegevuseks on teistsugused. Mulle meeldib vana kinopiletit sahtlist välja võttes meenutada emotsioone, mis mind tabasid saalis istudes ja kätt kõrvalistuja aras peos hoides. Mulle meeldib kulunud bussipileteid silmitsedes elada läbi jälle neid tundeid, mis mind valdasid sõidukiaknast pooleldi sulanud lumega kaetud välju vaadates. Kui lõppes üks joovastuse ja meeleheitega segatud ajajärk mu elus, oli mul iga päev kombeks otsida oma garderoobi kõige ülemiselt riiulilt üles see spetsiifiline minu kätte jäänud kampsun. Ja nii imelik, kui see ka pole, oli see ainus juhtum, mil lõhnaaisting on mind nutma ajanud. Enam seda kampsunit minu käes pole. Lõhn hajus ja ma hakkasin kampsuniomanikuga taas piisavalt hästi läbi saama, et talle see rahulikult tagastada. Ent mida ma tahtsin öelda esemete säilitamise kohta - see tekitab minus illusiooni, et ma saan hetki ja mõtteid hoida ja peatada. Jama. Ei saa. Ehkki mul on üle keskmise hea mälu ning võime olnud sündmusi küllaltki detailselt rekonstrueerida, pole ka minu aju koopiamasin. Ma ei mäleta enam, miks ma sõitsin Tallinna 24.04.1997. Ma ei mäleta, kellega ma kimusin ära need marlboro lightsid, mille ma super-alkost tunamullusel kevadel ostsin.
2) Ma kardan vanadust. Ma ei suuda rahulikult vaadata imepeenikeste joonte juurdetekkimist silmade alla ja uut tselluliidimühku kintsudel. Ma ei taha kaotada õrna näonahka ja peenikesi sääri. Oleks silmakirjalik väita, et sellel pole midagi tegemist edevusega. Ent ometi häirib mind miski muu kogu asja juures enam. See on taas märk kaduvusest ja mittekestvusest. Mind ei lohuta mõte, et ma olen kunagi nelikümmend, enesega rahul ning "küps". Sest kulg annab lopsu kuklasse ja rühid edasi. Nagu künnihärg. Ahh, ma olen väsinud tänaseks. Ja pole mõtet kommentidesse panna märkusi mu ilukummardamise, pealiskaudsuse või väärtushinnangute vildakuse kohta. Vananeda on nõme. Armsaid inimesi ja suuri tundeid ja ilu kaotada on nõme. Kõige hullem on see, et kaduviku osas ei suuda mind keegi lohutada. Ma ei saa minna kellegi suure ja tugeva kaissu, kes rahustavalt patsutaks ja ütleks, et pole midagi. Ma ei usu surelike pläma. Ok, aitab tänaseks.